Eesti on langenud

Sissejuhatus viimasesse peatükki

Igal raamatul on oma lõpp. Mõni sulgub tasa, jättes ukse paokile. See raamat ei saa nii lõppeda. Liiga palju on rääkimata, liiga palju on vaikimisega normaliseeritud. Viimases peatükis ei saa ma enam pehmendada ega ümardada.

Ma näen, kuidas süsteem tahtlikult killustab rahvast – neljaks, viieks, kümneks tükiks. Nii, et keegi ei kuule enam tõde läbi müraseina. Mina teen nüüd sama, aga teisiti: ma ei löö rahvast viieks, vaid pooleks. Ühele poole need, kes veel vaikivad. Teisele poole need, kes enam ei suuda vaikida.

Kõik on seda kuulnud: “Vahet pole, milline erakond on pukis, midagi ei muutu.”
See pole juhuslik rahvafolkloor, vaid kibeda kogemuse viljad. See on tunnistus, et Eestis ei vali rahvas enam tulevikku – vaid kinnitab igal valimisel sama kartelli võimu.

Ja kui keegi tuleb mulle ütlema: “ah ära lärma, kasvata lapsi”, siis ma küsin vastu: kuhu kuradi kohta ma nad kasvatan? Millisesse perverssesse maailma ma neid jätan? Kas orjadeks, kes õpivad vaikima? Või inimesteks, kes julgevad öelda, et see kõik on vale?

Ja siit edasi: iga vastuhakk, iga karje, iga vale-faktikontroll võtab ise endalt maski eest. Nad näitavad, kes nad on. Meie langus ei tulnud vaenlase kuulide all. Eesti murenes seestpoolt. Mitte sõjas, vaid rahus. Mitte tankide ees, vaid omaenda poliitikute, pankurite, ärimeeste ja vaikiva rahva käe läbi.

See, mis järgneb, ei pruugi olla meeldiv lugemine. Aga see peab olema öeldud.
Sest tõde ei pea olema ilus. Tõde peab olema tõde.

Ja nüüd – viimane peatükk.

Eesti ei ole enam see riik, millest me 1990ndatel unistasime.
Ärgem valetagem endale – Eesti on langenud
Mitte välise vaenlase kuulide all, vaid sisemiselt – läbi korruptsiooni, mis on saanud normiks, mitte erandiks.
Meie iseseisvuse õõnestas mitte tank, vaid rahakohver. Mitte okupatsioonivõim, vaid omaenda poliitikud.

Süsteemne hallitus
Kolmkümmend aastat tagasi uskusime, et vabadus ja õiglus jäävad peale.
Täna on selge: vabadus asendus näilise demokraatiaga, kus võim ja raha on koondunud kitsa ringi kätte.
Aus inimene ei pääse enam mitte valitsusse, vaid isegi mitte vallavolikokku, ilma et peaks astuma sama hallituse sisse.
See pole enam juhuslik altkäemaks, vaid krooniline süsteemne mäda, mis katab kogu riigi.

Erakonnad – kartell, mitte poliitika
Eestis ei ole erakondi. Eestis on üks kartell mitme logoga.

Reformierakond – nad ei ole Eesti iseseisvuse hoidjad, vaid võõraste huvide truud käsilased. Nende loosung „vabaturg“ on räige vale: tegelikkuses loodi monopoolne süsteem, kus kodumaine ettevõtlus suretati, väiksemad ärid lämmatati ja Eesti majandus müüdi odava tööjõu ja odava maa kujul väliskapitalile.

Reform ei vabastanud turgu, vaid koloniseeris selle. Nad tegid meist võlaorjade rahva, kus pank dikteerib elu ja poliitik täidab käske.

Aga majanduslik reetmine on vaid pool loost. Reformierakond on ka homo- ja soopropaganda poliitiline sponsor Eestis. Nad on loonud keskkonna, kus igasugune kahtlus või vastuhääl sildistatakse vihkamiseks. Nad katavad oma ideoloogilise pealetungi loosungiga „läänelikud väärtused“, aga tegelikkuses on see perversse ideoloogia pealesurumine, mis hävitab rahva sidususe ja identiteedi.

Reform ei kasvata vaba kodanikku, vaid kuulekalt tarbivat ja vaikivat indiviidi, kes kummardab raha ja ei julge enam küsida, miks kõik on mäda.

Keskerakond – nad on Tallinna skeemide ja vene kogukonna hääleturu igavesed peremehed.
Nende loosung „hoolivus“ tähendas tegelikult hääleostu maksumaksja rahaga: jagati soodustusi ja kingitusi, mitte armastusest rahva vastu, vaid omaenda võimu kindlustamiseks.

Tõde on see, et Keskerakond ei hooli ei eestikeelsest ega venekeelsest valijast. Mõlemat kasutatakse ainult tööriistana, mille kaudu jagada võimu ja positsioone. See ei olnud hool, vaid puhas klientide ostmine ja sõltlaste kasvatamine – rahvas kui häältemasin, mitte kui kodanik.

EKRE – rahvusliku maskiga jõud, aga tegelikult jagatakse kohti ja privileege sama aplalt kui teised. „Rahvuslus“ on kaubamärk, mitte olemus.

Isamaa – nad on 90ndate erastamiste kurjajuur.
Nende kätega varastati rahva ühisvara paberite ja templitega seaduslikuks, aga moraalselt oli see paljas rööv. Kõik, mis neil täna alles, pole mitte aus töö ega väärtus, vaid räpane poliitiline kapital, millega end igasse koalitsiooni sisse osta.Nad ei esinda enam rahvast ega ideed, vaid enda kunagisi patte ja nende vilju, mille najal hoitakse võimust 10 küünega kinni.

Sotsiaaldemokraadid – nad on muutunud kõige ohtlikumaks, sest nad ei räägi enam leivast, tööst ja töötajast. Nende loosung „võrdsus“ tähendab tegelikult perverssete ideoloogiate surumist koolidesse ja lasteaedadesse. Nad ei kaitse töölist, nad kaitsevad eksperimenti, kus lapselt võetakse identiteet ja perekonnalt autoriteet.

Nad jutlustavad hoolivust, aga nende „hool“ tähendab, et sinu last kasvatab riik ja sinu mõistus peab vaikima. Nad on uue aja inkvisiitorid – mitte piibliga, vaid sooteooria ja ideoloogilise vägivalla piitsaga. See ei ole enam poliitika, see on ühiskonna vägistamine loosungi „võrdsus“ nime all.

Eesti 200 – uus nimi, vana mäda. Nad tulid lavale kui „alternatiiv“, aga esimese võimaluse korral müüsid end Reformierakonna sabarakuks.
Nende mootoriks ei olnud ausad ideed ega rahva usaldus, vaid rahva enda annetuste varastamine ja skeemitamine, mis toimus sisejulgeoleku struktuuride vaikival heakskiidul.

See polnud uus algus, vaid vana kartelli uus mask. Rahva annetusi kasutati partei ülesehitamiseks, mitte tulevikku loomiseks – ja riiklikud struktuurid, kes oleks pidanud seda peatama, kiitsid mängu heaks. Eesti 200 pole alternatiiv, vaid puhas tõestus, kuidas varastatud rahaga tehakse poliitikat.

Parempoolsed ja muud pisikesed – pakend erinev, aga sees sama hapuks läinud mass, mida serveeritakse iga nelja aasta tagant.
Kõik nad näitlevad avalikkuse ees tülitsejaid, aga kulisside taga on nad üks kartell, kes jagab võimu ja raha.
See, mida rahvale näidatakse, on lavastus.

Õpetajad – ideoloogilised mutrid
Õpetajaid kujutatakse ohvritena. Tegelikult on suur osa neist süsteemi mutrid.
Nad ei kasvata enam vaba mõtlemist, vaid kuulekust.
Streigid on lärmakas rituaal, mis lõpeb piskuga. Seejärel on jälle vaikus ja kõik jätkub endises rütmis.
Kui kool kasvataks iseseisvalt mõtlevaid inimesi, poleks korruptsioonil pinnastki, kuhu oma juuri ajada.
Aga kool ei kasvata enam vaba vaimu – ta toodab vaikivaid orje.
Ja just sellest vaikimisest toitub kogu meie mäda riigikord.

Ärimehed ja pankurid – uue aja mõisnikud
Eesti ettevõtlus ei kasva loovusest, vaid skeemidest.
Riigihanked on „suur äri“. Kui oled õigetes ringides, saad loa, toetuse ja raha. Kui ei, tallatakse sind maa sisse.
Pangad ei toeta tootmist, vaid hoiavad rahvast laenuorjuses.
Uue aja mõisnikud, kes elatuvad inimeste hirmust ja sõltuvusest, mitte töö viljast.

Rahvas – harjunud mäda lõhnaga
Kõige valusam on see, et rahvas on sellega harjunud.
Skandaalid ei šokeeri enam kedagi.

„Nii on alati olnud,“ öeldakse. „Meie ei saa midagi muuta.“

Just see vaikiv leppimine on põhjus, miks korruptsioon sai normiks.
Kui rahvas lepib, siis süsteem kestab. Kui rahvas vaikib, siis võim ei kuku.

Ajalooline paratamatus
Rooma impeerium ei langenud barbarite mõõkade all, vaid omaenda korruptsiooni raskuse all.
Liivimaa ordu murdus mitte välise väe, vaid sisemise mädanemise tõttu.
Nõukogude Liit varises kokku, sest valel ja hirmul pole pikka iga.
Kõik süsteemid, mis kaotasid sideme rahvaga, kukkusid.
Eesti ei ole erand.

Eesti on langenud
Eesti on langenud mitte välise okupatsiooni, vaid sisemise mädanemise tõttu.
Kui poliitikute suud on täis väärtusi, aga käed sügaval rahva rahakotis, siis ei saa rääkida vabadusest ega demokraatiast.
Kui kool toodab kuulekaid orje, ettevõtlus elab skeemidest ja poliitika teenib vaid iseennast, siis pole enam riiki.

Viimane tõde
Ainult tõe tunnistamine võib veel midagi päästa.
Seni, kuni me lepime sellega, et „nii lihtsalt ongi“, pole meil tulevikku.
Eesti on langenud – ja meie endi vaikimine ja on olnud selle languse suurim relv.

Tsivilisatsioonide Hukk XXI

Tõde ei pea olema meeldiv.
Ta peab olema tõde.
Viimane peatükk.

Lembit Silla

22.08.2025