“Vabas ühiskonnas ei peaks kodaniku mure olema enesele meelsuskontrolli tegemine. Ükski riik, mille kodanikud ei ole sisemiselt vabad inimesed, ei saa normaalselt areneda. [—]
Millegipärast olengi ise alati mõelnud, et Eesti on seotud sellesama südametunnistuse vabadusega, sest mõlemad – nii Eesti kui ka südametunnistus – eeldavad hinge olemasolu. Kui Eestit ei ole eestlaste hinges, siis kaob ta järk-järgult ka mujalt. Jääb lihtsalt territoorium ja on üsna ükskõik, kes sellel territooriumil askeldavad.
Kas mitte sinnapoole Eesti elu ei kisugi? Õpilased räägivad koolis kuuldavasti aina tihedamini omavahel inglise keeles ning pole ka ime, sest eesti keele tunde ongi neil nädalas vähem kui inglise keele omi, eesti kultuurilugu ei õpetata aga ühegi kursusega. Ülikoolide eesmärk on rahvusvahelistuda, mitte Eesti elu uueks luua. Mets ja maa kuuluvad kurnamisele (mitte segamini ajada mõistliku majandamisega). Seadused tulevad aina tihedamini direktiividega Euroopa Liidust ja demograafiliselt liigume sinnapoole, et saada veel ühe inimea jooksul vähemusrahvuseks omal maal.
Olen kindel, et kui kolm aastakümmet tagasi oleks tollel mainitud referendumil täpsustavalt küsitud, kas te just sellist Eestit tahate, oleks eestlaste vastus olnud ühemõtteline ei. Kust selline Eesti on siis tekkinud/tekkimas ja millistest referendumitest/volitustest on lähtunud riigi juhtkond ning poliitiline eliit?”
//Maarja Vaino//
