2022. aasta novembris toimus Põltsamaa vallas Tammiku külas jõhker rünnak, mis röövis 26 aastaselt noorelt ja tegusalt naiselt tervise. Ründajaks olid mõrvarkoerad, keda nende hoolimatu perenaine Monika Anton lasi vabalt ringi joosta. Kaks aastat hiljem on kuritegeliku rünnaku järel algatatud kohtuasi läbinud kolm kohtuastet. Karistus, mis mõrvarkoerte omanikule mõisteti, paneb aga jahmatama – mõned kuud tingimisi türmi ja 50 000 eurot ohvrile valurahaks kirjeldamatute kannatuste ja elu rikkumise eest. Selline on siis Eesti kohtu õiglustunne.
Ebaõiglased kohtulahendid avavad tee omakohtule.
Ehk olen millestki valesti aru saanud, kuid kohtud peaksid seisma eelkõige ohvrite õiguste kaitsel, määrates kuritegeliku käitumisega kannatusi, tõsiseid terviserikkeid või koguni surma põhjustanud isikutele pikaajalised vangistused ning kopsakad kahjunõuded kannatanute kasuks. Mõrtsukkoerte kaasus aga kinnitab veelkord, et meie kohtunikele ei lähe ohvrite kannatused korda ja kohut mõistetakse vaid talaarikandjaile endile mõistetavate reeglite järgi, kus mõrtsukad pääsevad kerge kuklalaksuga, vägivallatsejate poole viibutatakse ähvardavalt sõrme ning kahjutasuks määratakse tekitatud jama suhtes naeruväärselt väikesed summad. Meie kohtud kaitsevad nadikaelu ja irvitavad kannatanute üle ning pole siis imestada, kui tekivad õiguskaitsevälised kättemaksugrupid nagu pedofiilide jahtijad, kellest viimasel ajal on meedias palju juttu olnud. Mina ei mõistaks neid hukka, sest midagi peab ette võtma, kui kohtud inimeste õiglustunde üle lihtsalt irvitavad? Kas tõesti tuleb pealt vaadata, kuidas pedofiilid pääsevad kergete karistustega ja võivad uue seaduseelnõu läbimineku korral isegi lasteasutustesse tööle asuda, ning mõrtsukkoete omanikud saavad treenida karistamatult välja uusi murdjapenisid, sest seadus neid selles ei takista.
Süsteemi kriis vajab lahendust.
Põltsamaal tapjakoertel naabrinaist rappida lasknud Monika Antoni karistamatus paneb mõtlema, kas kohtu otsus avab tee uuele palgamõrva viisile, kus elukutseline mõrtsukas ässitab oma ründekoera mööduva sihtmärgi kallale ning kui inimene surnuks puretud, annab end vabatahtlikult üles, et saada kohtus kaks kuud tingimisi. Kas pole kurikaelte jaoks ahvatlev võimalus?
Meie kohtusüsteem ei täida enam oma ülesannet, tegeledes õigusemõistmise asemel inimeste õiglustunde avaliku mõnitamisega. Vajame otsustavat kohtureformi ja stagneerunud kohtukoosseisude, kelle ükskõiksust toidab teadmine eluaegsest ametist, väljavahetamist selgelt mõtlevate ja avalikkuse õiglustunnet hindavate kohtunike vastu. Seadusandlus vajab aga muutmist, et purejamonstrumite ükskõiksed omanikud maitseksid reaalselt vanglamõnusid ning maksaksid kinni nii ravikulud kui tekitatud valu ja vaeva, mitte ei irvitaks oma segikamminud lemmikute poolt ribadeks rebitud ohvrite kannatuste üle.
Ebaõiglased kohtulahendid avavad tee omakohtule.
Ehk olen millestki valesti aru saanud, kuid kohtud peaksid seisma eelkõige ohvrite õiguste kaitsel, määrates kuritegeliku käitumisega kannatusi, tõsiseid terviserikkeid või koguni surma põhjustanud isikutele pikaajalised vangistused ning kopsakad kahjunõuded kannatanute kasuks. Mõrtsukkoerte kaasus aga kinnitab veelkord, et meie kohtunikele ei lähe ohvrite kannatused korda ja kohut mõistetakse vaid talaarikandjaile endile mõistetavate reeglite järgi, kus mõrtsukad pääsevad kerge kuklalaksuga, vägivallatsejate poole viibutatakse ähvardavalt sõrme ning kahjutasuks määratakse tekitatud jama suhtes naeruväärselt väikesed summad. Meie kohtud kaitsevad nadikaelu ja irvitavad kannatanute üle ning pole siis imestada, kui tekivad õiguskaitsevälised kättemaksugrupid nagu pedofiilide jahtijad, kellest viimasel ajal on meedias palju juttu olnud. Mina ei mõistaks neid hukka, sest midagi peab ette võtma, kui kohtud inimeste õiglustunde üle lihtsalt irvitavad? Kas tõesti tuleb pealt vaadata, kuidas pedofiilid pääsevad kergete karistustega ja võivad uue seaduseelnõu läbimineku korral isegi lasteasutustesse tööle asuda, ning mõrtsukkoete omanikud saavad treenida karistamatult välja uusi murdjapenisid, sest seadus neid selles ei takista.
Süsteemi kriis vajab lahendust.
Põltsamaal tapjakoertel naabrinaist rappida lasknud Monika Antoni karistamatus paneb mõtlema, kas kohtu otsus avab tee uuele palgamõrva viisile, kus elukutseline mõrtsukas ässitab oma ründekoera mööduva sihtmärgi kallale ning kui inimene surnuks puretud, annab end vabatahtlikult üles, et saada kohtus kaks kuud tingimisi. Kas pole kurikaelte jaoks ahvatlev võimalus?
Meie kohtusüsteem ei täida enam oma ülesannet, tegeledes õigusemõistmise asemel inimeste õiglustunde avaliku mõnitamisega. Vajame otsustavat kohtureformi ja stagneerunud kohtukoosseisude, kelle ükskõiksust toidab teadmine eluaegsest ametist, väljavahetamist selgelt mõtlevate ja avalikkuse õiglustunnet hindavate kohtunike vastu. Seadusandlus vajab aga muutmist, et purejamonstrumite ükskõiksed omanikud maitseksid reaalselt vanglamõnusid ning maksaksid kinni nii ravikulud kui tekitatud valu ja vaeva, mitte ei irvitaks oma segikamminud lemmikute poolt ribadeks rebitud ohvrite kannatuste üle.
Vsevolod Jürgenson
