Täna möödub nädal sellest kui kogu rahva ees rulliti lahti Eesti ajaloo üks ebausaldusväärsemaid valimistulemusi. Mulle meeldib arve vaadata ja tabelites võrrelda, arvud on ainsad, kus sees on tõde!
Näiteks kui võrrelda minu ja minust 2 korda vanema (39 ja 78) pr Malle Pärna valimistulemusi, siis selgub üks huvitav tõsiasi. Kui jagada Malle e-häälte arv üldise valimistulemusega ning võtta kõrvale minu vastavad näitajad, siis saadud vastused on mõlemal juhul 0,21. Ehkki ma eeldaksin, et minu sõbrad on kindlasti arvutiga rohkem Sina-peal kui Malle sõbrad.
Edasi aga läheb asi veelgi huvitavamaks: nimelt sama muster kordub üle terve riigi (välja arvatud Ida-Virumaa). EKRE kandidaatide e-hääled on keskmiselt 24/100 kogu valimistulemusest (seda hoolimata asukohast, soost või vanusest. Märkasin seda sarnasust ning proovisin Reformierakonna kandidaatidega sama asja. Selgub, et RE kandidaadid (sõltumata soost, vanusest ja asukohast- erandiks A.S) koguvad keskmiselt 64/100 e-häältena kogu häältesaagist.
Ehk lihtsamini öeldes: võtke kellegi RE kandidaadi valimistulemus, korrutage see näiteks 0.64-ga ning te saate teada tema e-häälte arvu. Sama anomaalia kordub kindlate koefitsentidega ka teiste erakondade ja kandidaatidega – sõltumata kandidaadi tuntusest, vanusest või soost on tulemused hämmastavalt sarnased.
Pole teada ühtegi mõistetavat põhjust või põhjendust, kus pool Eesti valijaskonnast, kes elavad üksteisega koos samas riigis, sotisaalsüsteemis, inforuumis, linnades, külades, perekonnas peaks hääletama statistilise keskmise tulemusega teistmoodi kui teine pool valijaskonnast lihtsalt sellepärast, et ühed kasutavad hääletamiseks pliiatsit ja teised arvutit.
Kui me lõikame pooleks näiteks õuna, siis sõltumata sellest, kas me teeme seda noaga või elektrisaega saame me täpselt sama maitsega kaks poolikut tükki õunast, mitte pool õuna ja pool pirni.
Silver Kuusik
