Blicki uue e-ID artikli kontekstis saab selgeks, kuidas pooldajad üritavad vanu kriitikat tehniliste lubadustega ümber lükata. Kuigi nüüd peaks vastutust kandma riik, mitte eraettevõtted ja andmeid hoitakse väidetavalt ainult kasutajate “seadmes”, peitub pettus selles: infrastruktuur loob aluse igakülgsele kontrollile. See, mida täna müüakse mugava “digitaalse taskunoana”, võib homme saada Trooja hobuseks jälitustegevuseks, turu survestamiseks ja kõigi nende hiilivaks tõrjumiseks, kes keelduvad e-ID-d kasutamast.
Šveitsi meedia mitmekesisust ei ole olemas!
Veel üks näide sellest, kuidas riigiga seotud meedia e-ID-d reklaamib. See on meile tuttav COVID-19 ajastust!
1. Vana vein uutes pudelites?
Pooldajad rõhutavad, et emitendiks on nüüd riik, mitte erapangad või korporatsioonid. See kõlab edasiminekuna, kuid põhiprobleem jääb samaks: infrastruktuur on sama digitaalne identiteet, mida kasutatakse kogu maailmas terviklike valvesüsteemide alusena.
- Kui poliitikud räägivad “detsentraliseerimisest“, kõlab see täieliku iseseisvusena: andmed on ainult teie telefonis, keegi teine neid ei näe. Aga see on ainult pool tõde.
- Kontrollimiseks on alati vaja infrastruktuuri: selleks, et pangad, valitsusasutused või veebipoed teie e-ID-d aktsepteeriksid, tuleb seda keskse asutuse suhtes kontrollida. See „usaldusalus“ on kas valitsuse hallatav või seotud väliste tehnoloogiapartneritega.
- Tehnoloogiline rakendamine: Praktikas tuginevad sellised süsteemid peaaegu alati suurtehnoloogiaettevõtete komponentidele nagu Google (Android), Apple (iOS) või Microsoft, kuna 95% kõigist nutitelefonidest töötab nende operatsioonisüsteemidel. Ilma nende liideste (API-de)ta e-ID integreerimine lihtsalt ei toimi.
- Sõltuvus suveräänsuse asemel: Formaalselt on teil „võti“, kuid praktikas vajate pidevalt riigi ja platvormioperaatorite suhtlust. See tähendab, et Google või Apple saaksid avaldada otsest mõju uuenduste, turvajuhiste või isegi poliitilise surve kaudu.
- Laiendatavus: infrastruktuuri saab igal ajal kohandada. Täna vanuse kontrollimine, homme terviseandmed, ülehomme, juurdepääs finantsteenustele. Tehniliselt on kõik valmis; vaja on vaid poliitilisi otsuseid.
Kokkuvõte: „Detsentraliseeritud” on poliitiline müügiargument. Praktiliselt kõik töötab valitsuse serverites ja suurtehnoloogiaettevõtete operatsioonisüsteemides – seega on see kõike muud kui sõltumatu.
2. Jälgimisvärav?
Ametlikult keelab seadus jälitustegevuse. Seadusi saab aga muuta ja tehniline alus jääb alles.
- Valikuline avaldamine kõlab nagu kodanike kontroll, aga tegelikkuses on see optiline trikk: need, kes ei saa enam ilma e-ID-ta osaleda (nt veebipoodides, ametiasutustega suheldes), on sunnitud andmeid avaldama.
- Rahvusvaheline praktika näitab, et digitaalseid ID-sid saab hõlpsasti siduda liikumisprofiilide, ostukäitumise või poliitilise käitumisega (nt India või Hiina).
- Suured tehnoloogiaettevõtted ei pea enam „pidevalt meie passiandmeid küsima“ – põhjaliku profiili loomiseks piisab vaid mõnest suurest platvormist, kus on kohustuslik e-ID.
3. Kes seda kõike kontrollib?
Pooldajad väidavad, et föderaalvalitsus ei tea, mida taotletakse – seega ei ole tegemist jälgimisriigiga. Aga just see ongi probleem:
- Kodanike jaoks puudub läbipaistmatus. Puudub igakülgne järelevalve, ainult järgnevad sanktsioonid “teatamise korral”. Kasutajad peaksid ise tõestama, et neid kuritarvitati – praktiliselt võimatu.
- Andmete maht on tohutu (nimi, vanus, sünnikoht, sotsiaalkindlustuse number jne). Pole veel selge, kuidas platvormid seda piirama peaksid. Hall ala on tahtlikult suureks hoitud.
4. Kas e-ID on tõesti vabatahtlik?
Ametlikult ei ole kellelgi e-ID-d vaja. Realistlikult vaadates jäävad need, kes ei osale, üha enam kõrvale.
- Eraettevõtted saavad e-ID-kaardi kohustuslikuks muuta – ilma alternatiivideta. See loob sisuliselt turu pealesurumise.
- Praktikas tähendab see: ilma e-ID-ta pole internetipangandust, üürikorterit ega registreerimist tervisekindlustusportaalides – „võrguväline elu“ jääb vaid paberile.
- Ettepanek luua selleks otstarbeks eraldi „digitaalse terviklikkuse” seadus on kõrvalehoiduv manööver: e-ID ise avab ukse.
Koroonaajastu pakub hoiatavat lugu: ka tol ajal peeti vaktsineerimist vabatahtlikuks – aga need, kes vaktsineerimata jäid, pidid oma igapäevaelus elama tohutute piirangutega. Juurdepääs restoranidele, kinodele, spordiklubidele ja isegi töökohale sõltus järsku „vabatahtlikust“ vaktsiinist. Paljudes kohtades oli reisimine võimalik ainult tõendiga ja sotsiaalne osalemine oli drastiliselt piiratud. Täpne muster ähvardab korduda ka e-ID puhul: formaalselt vabatahtlik, kuid praktiliselt vältimatu, sest elu ilma selleta järk-järgult piiratakse. Vabatahtlikkusest saab seega eksitav nimetus – ja lõpuks jääb ainsaks valikuks konformsus või tõrjutus.
5. Šveitsi armee nuga või Trooja hobune?
Pooldajad kiidavad seda: digitaalsed piletid, maksed, vanuse kontrollimine – kõik mugavalt ühes rakenduses. Kuid see teeb e-ID-st igapäevaelu keskpunkti.
- Mida rohkem funktsioone sinna on pakitud, seda suurem on väärkasutuse oht. See, kes e-ID-d kontrollib, kontrollib lisaks identiteedile ka liikuvust, rahalisi vahendeid, lepinguid ja osalemist.
- Sellised argumendid nagu „kaitse võltsuudiste ja süvavõltsingu eest” on Trooja hobune: need kõlavad nagu turvalisus, aga tegelikkuses tähendavad need riigi kontrolli infovoogude üle.
- Rakendusest „Swiyu” saab kohustuslik portaal: iga samm digitaalses elus läbib seda – ja seetõttu saab selle igal ajal välja lülitada või piirata.
Kokkuvõte
Pooldajad väidavad, et e-ID loob tehnilise ja õigusliku aluse terviklikule kontrollisüsteemile. Täna vabatahtlik, homme hädavajalik. Täna lastekaitse ja mugavus, homme jälgimine ja välistamine.
