Inimväärikus ja lugupidamine.
Ühiskond ei haigestu ainult viirustest ja haigustest. Ühiskond haigestub ka siis, kui inimesed loobuvad üksteise vastu lugupidamisest ja hakatakse üksteist sildistama halvustavate nimedega.
Viimastel nädalatel oleme avalikus ruumis näinud väljendeid nagu „uhhuu-konverents”, „libameditsiin” ja „libateadus”. Need ei ole teaduslikud terminid, vaid halvustavad sildid.
Sellised sõnad ei aita kaasa mõistmisele ega arutelule, vaid kahjustavad inimeste head nime ja seeläbi kogu ühiskondlikku õhkkonda.
@@@
Hea nimi kui põhiseaduslik õigus.
Eesti Vabariigi põhiseadus (§ 17) ütleb selgelt: „Kellelgi ei tohi teotada tema au ega head nime.” See ei ole pelgalt juriidiline lause, vaid sügavam põhimõte: inimene on väärt lugupidamist ka siis, kui tema arvamused erinevad enamuse või mõne autoriteedi omast.
Kui me sildistame teisi inimesi solvavate või tühistavate sõnadega, siis me ei riku ainult ühe inimese mainet, vaid me kahjustame ka ühiskonna usalduslikku sidet.
Hea nimi on nagu õhk, mida märgatakse alles siis, kui see on mürgitatud.
@@@
Viisakus ja lugupidamine kui tervise alus.
Viisakas suhtlemine ei tähenda nõustumist. See tähendab inimväärikuse austamist.
Ühiskond, kus inimesed saavad avaldada oma arvamust ilma sildistamiseta, on tervem ja tugevam.
Halvustav kõne loob aga hirmu (inimesed ei julge enam rääkida), lõhestab (ühiskond killustub „õigeteks” ja „valedeks”), suurendab usaldamatust (ühine arutelu asendub solvamise ja vaigistamisega).
See ei ole ainult moraalne probleem. Ka teaduslikult on teada, et pidev hirm, häbimärgistamine ja avalik alandamine suurendavad stressihormoonide (kortisool, adrenaliin) taset, pärsivad immuunsüsteemi ja soodustavad kroonilisi haigusi, tekitavad psühholoogilisi häireid (ärevus, depressioon, läbipõlemine) ning viivad ühiskondliku produktiivsuse languseni ja majandusliku kahjuni.
Kui arstid ja poliitikud külvavad avalikku ruumi halvustavaid silte, siis nad ei ravi, vaid tekitavad epideemia, milleks on usaldamatuse ja vaimse haiguse levik. Küsimus on lihtne: miks me ei soovi Eestit tervendada, vaid toodame haigust juurde?
@@@
Riigi juhtimise asemel sisevaenlased.
On kahetsusväärne, kui poliitikud ja ministrid ei keskendu riigi juhtimisele ja haldamisele, vaid uue sisevaenlase otsimisele.
Avalike seminaride ja arutelude sildistamine ei paranda inimeste elujärge, ei tugevda majandust ega kasvata julgeolekut. See lõhestab ja on ohtlik tee haiguse levikuks.
Ühiskond ei vaja enam kunstlikku lõhestamist.
Vajame poliitikuid, kes ühendavad, mitte neid, kes jaotavad inimesed „õigeteks” ja „uhhuudeks”.
Kui poliitika muutub halvustamiseks, loovad poliitikud ja arstid ise olukorra, kus inimesed kaotavad usalduse nende isikute ja juhtimise vastu.
@@@
Auväärne arutelu kui tee edasi.
Küsimus ei ole ainult ühes konverentsis, erakonnas või arstis. Küsimus on põhimõttes: kas me austame üksteist ka siis, kui me ei nõustu?
Kui arstid, poliitikud või ajakirjanikud kasutavad solvavaid sõnu, annavad nad signaali, et lugupidav suhtlemine ei ole vajalik.
Kui aga samad inimesed otsustavad vastata küsimustele rahulikult ja faktidega, siis nad aitavad ühiskonda tervendada.
Tõeline tervishoid algab meie suhtlemiskultuurist. Hea nimi, lugupidav suhtlus ja inimväärikus on nagu immuunsüsteem. Kui see on tugev, suudab ühiskond üle elada ka kõige raskemad kriisid.
@@@
Platoni meenutus.
Platon küsis: „Miks peaksime otsima midagi muud, kui ideaal on juba olemas?“
Kui olemas on ilu, headuse ja õigluse täiuslik vorm, siis kõik muu on vaid vari.
Samamoodi ei peaks me leppima sildistamise, halvustamise ja laimuga, kui olemas on valgus.
Kui on olemas Inimväärikus ja Lugupidav suhtlus.
Miks peaksime valima varju, kui meil on võimalus hingata puhtas valguses?
Miks peaksime külvama haigust, kui meil on olemas ideaal tervisest?
Terve Eesti nimel! ❤️🇪🇪❤️
-Dr. Meeme Mõttus, facebook
