Paljastavas intervjuus analüüsib endine USA kolonel ja Pentagoni nõunik Douglas Macgregor USA, Iisraeli ja Iraani vahelise konflikti dramaatilist eskaleerumist. Intervjuu andmise ajendiks olid teated USA uue hüperhelikiirusega relva “Dark Eagle” võimalikust paigutamisest Lähis-Itta. Macgregor maalib sünge pildi: USA on strateegiliselt lõksus, president Donald Trump tegutseb üha suurema meeleheitega ja Iraan on nüüd võimeline eskaleerumist ise dikteerima.
Hüperhelikiirusega relvad viimase abinõuna?
Arutelu keskmes on niinimetatud “Dark Eagle” rakett – USA sõjaväe esimene ametlikult kasutusele võetud hüperhelikiirusega relv. Teadete kohaselt on USA Keskväejuhatus (CENTCOM) taotlenud süsteemi paigutamist Lähis-Itta, et seda potentsiaalselt Iraani vastu kasutada. Relv töötab väidetavalt kiirusel üle 5 Machi ja on spetsiaalselt loodud sügavalt kindlustatud sihtmärkide, näiteks maa-aluste juhtimiskeskuste või tuumarajatiste hävitamiseks.
Macgregor reageerib aga skeptiliselt. Keegi ei saa kindlalt öelda, kui tõhusad need relvad reaalsetes lahingutingimustes tegelikult on. Paljud kõrgelt hinnatud süsteemid on Ukraina sõjas juba oma piiratust näidanud – nii lääne kui ka Venemaa poolel. Alles reaalses kasutuses selgub, kas relv täidab tõepoolest sõjaliste planeerijate lubadusi.
Seejärel toob Macgregor ajaloolise võrdluse, mis tabab poliitilise välgulöögina. Trump käitub sarnaselt Adolf Hitleriga Teise maailmasõja viimasel aastal: juht, kes haarab meeleheitlikult imerelva järele, et kuidagi halvenevat olukorda päästa. Hitler, ütleb ta, toetus niinimetatud “hõbekuulidele” – revolutsioonilistele süsteemidele, millel oleks teoreetiliselt võinud olla tohutu mõju, kuid mis saabusid liiga hilja, et sõja käiku muuta. Ja just seda me praegu taas näeme, väidab ta.
Macgregor esitab olulised küsimused: kui palju selliseid hüperhelikiirusega rakette tegelikult eksisteerib? Kui kiiresti saab neid toota? Kui kaua saab intensiivset kasutamist jätkata? Tema järeldus on selge: isegi need relvad ei sunniks Iraani juhtkonda alistuma.
“Miks peaksid iraanlased ikka veel USA-d uskuma?”
Macgregori kriitika Washingtoni usaldusväärsuse kohta on eriti terav. Ta seab avalikult kahtluse alla, miks peaks ükski mõistlik valitsus USA-ga läbirääkimisi pidama. Ta väidab, et Ühendriigid on viimastel aastatel süstemaatiliselt hävitanud rahvusvahelisi lepinguid ja rikkunud omaenda kohustusi.
Näitena toob ta keskmaa-tuumarakette käsitleva INF-lepingu – külma sõja ühe oluliseima relvastuskontrolli lepingu. See leping päästis kunagi Euroopa ulatuslikust tuumaeskalatsioonist, sest mõlemad pooled leppisid kokku terve ohtlike relvade kategooria täielikus likvideerimises. Kuid Washington on lepingu „hoolimatult minema visanud“.
Macgregori sõnul on praktiliselt kõik varasemad kontrolli- ja jälgimismehhanismid nüüdseks hävitatud. Keegi ei tea täpselt, milliseid relvi vastaspool tegelikult omab. Just sel põhjusel, väidab ta, pole iraanlastel motivatsiooni Ameerika lubadusi usaldada. Teherani jaoks on parim stsenaarium praegu lihtsalt see, et USA annab alla ja lahkub piirkonnast.
Iraan ähvardab täieliku eskalatsiooniga
Hiljem intervjuus arutatakse teateid, et USA sõjavägi kaalub konkreetseid rünnakuvõimalusi Iraani vastu. Meedia teatel hõlmavad need sihipäraseid rünnakuid Iraani infrastruktuuri vastu, maapealseid operatsioone Hormuzi väina kontrollimiseks ja isegi erioperatsioone Iraani uraani konfiskeerimiseks.
Samal ajal on Iraani ametnikud ühemõtteliselt selgeks teinud, et uut sõda alustatakse ilma igasuguste piiranguteta. Nad on viidanud võimalikele rünnakutele Pärsia lahe riikide energiainfrastruktuurile, Bab al-Mandabi väina sulgemisele ning sabotaažiaktidele piirkonna allveelaevade ja sidesüsteemide vastu.
Macgregor esitab keskse strateegilise küsimuse järgmiselt: kellel on võim konflikti eskaleerida? Tema vastus: Mitte Washingtonil, vaid Teheranil. Iraan on nüüd positsioonis, kus ta saab ise eskalatsiooni tempot ja intensiivsust määrata.
Putini hoiatus Trumpile
Eriti tähelepanuväärne on Macgregori hinnang Vladimir Putini ja Trumpi telefonikõnele. Kuigi ta ei tea vestluse sisu, kahtlustab ta, et Putin tegi Trumpile selgeks, et Iraan peaks uut rünnakut eksistentsiaalseks ohuks. Sellisel juhul vastaks Teheran “kõigega, mis tal on”.
Iraanil pole enam mingit stiimulit reageerida mõõdukalt või usaldada Ameerika kinnitusi. Seetõttu soovitas Putin tõenäoliselt mitte sõtta naasta ja pakkus välja alternatiivse lahenduse otsimise. Venemaa ja Hiina võiksid olla selliste lepingute käendajateks.
“Iraanlastel on nüüd strateegiline initsiatiiv”
Macgregor väidab, et USA on struktuuriliselt ebasoodsas olukorras. Ameerika relvajõud tegutsevad kodust tuhandete kilomeetrite kaugusel. Iga varustusliin on pikk, kallis ja haavatav. Samal ajal väheneb varustus ja personal üha enam.
Ta juhib tähelepanu USA mereväe koormusele Pärsia lahes. Isegi lennukikandjate rühmad on tohutu kulumise all. Sõdurid ja meremehed on füüsiliselt ja vaimselt kurnatud, samal ajal kui üha rohkem süsteeme muutub hooldusmahukamaks.
Seetõttu tõlgendab Macgregor arutelu eksperimentaalsete hüperhelikiirusega relvade kasutamise üle Valges Majas kasvava meeleheite märgina. Trump otsib meeleheitlikult mingit viisi, kuidas sundida Iraani alistuma. Kuid tema arvates see lihtsalt ei toimi.
“See on Iisraeli sõda”
Macgregori avaldused muutuvad eriti plahvatusohtlikuks, kui ta käsitleb Iisraeli rolli. Ta väidab, et sõda Iraani vastu peetakse tegelikult Iisraeli huvide edendamiseks. Ta kinnitab, et Iisrael on aastaid püüdnud Iraani hävitada – see ongi lõppkokkuvõttes selle konflikti eesmärk.
Macgregor usub aga, et Iisrael on end ehk üle pingutanud. Sõjaline ja geopoliitiline olukord areneb oodatust erinevalt. Samal ajal vihjab ta, et Trump on üha enam pettunud informatsioonis, mida ta sõja eel sai.
Intervjuus viidatakse ka Trumpi avaldustele, milles ta käskis Benjamin Netanyahul Liibanonis rünnakuid läbi viia “kirurgilisemalt” ja vähem hävingut tekitada, kuna see kahjustaks Iisraeli rahvusvaheliselt. Macgregor jääb aga skeptiliseks. Ainult retoorika ei tähenda midagi – konkreetsed poliitilised muutused on üliolulised.
“Netanyahu kontrollib USA relvajõude”
Intervjuu toon muutub lõpus veelgi süngemaks. Macgregor reageerib peaaegu leppimatult lootusele, et Trump võiks lõpuks Iisraeli mõju alt vabaneda. Kui Iisrael toetab Netanyahut, on tema sõnul praegu ideaalne hetk, sest Netanyahu on sisuliselt kontrolli alla võtnud Ameerika relvajõud.
Macgregor toob tõendina varasemaid olukordi, kus Ameerika poliitikud konsulteerisid kohe Netanyahuga. Seni kuni see jääb põhimõtteliselt samaks, ei oota ta Washingtoni ja Tel Avivi suhetes positiivset arengut.
Nõudmine Pärsia lahest lahkumiseks
Macgregori enda lahendus kõlab radikaalselt: USA peaks lõpetama kõik sõjalised operatsioonid Iraani vastu, oma väed piirkonnast välja viima ja Pärsia lahe täielikult taasavama. Samal ajal peaks Washington aktsepteerima rahvusvahelist vahendust, et leida Teheraniga teistsugune suhtlusviis.
Vastasel juhul ähvardab sõda kontrollimatult eskaleeruda – millel on tohutud tagajärjed energiavarustusele, maailmakaubandusele ja globaalsele julgeolekukorrale. Macgregor on veendunud: Lääs alahindab Iraani, ülehindab omaenda võimeid ja liigub ohtlikult strateegilise katastroofi lähedale.
