Dokumentaalfilm “The Bibi Files“, mis on sel nädalal saadaval Tucker Carlsoni platvormil, kritiseerib teravalt Iisraeli peaministrit Benjamin Netanyahut. Peamine süüdistus on see, et ta järgis aastaid strateegiat, mis toetas kaudselt Hamasi.
Filmi kohaselt pidas Netanyahu islamistlikku organisatsiooni Iisraeli-Palestiina konflikti strateegiliseks elemendiks. Poliitika, mis hoidis Hamasi Gaza sektoris suhteliselt tugevana, samal ajal nõrgestades Palestiina omavalitsust Läänekaldal, süvendas Palestiina sisemist lõhet. See areng vähendas oluliselt elujõulise Palestiina riigi ja tõsiste rahuläbirääkimiste väljavaateid.
Dokumentaalfilmi keskmes on väidetavad rahavood Gazasse. Raporti kohaselt vahendas Netanyahu Katari kaudu Hamasile rahalist toetust. Kuna otseülekanded Iisraelist pole võimalikud ja rahvusvahelised pangad blokeerivad selliseid makseid, tegutses Katar väidetavalt vahendajana.
Netanyahu rahastas Hamasi Katari kaudu 35 miljoni dollariga kuus, kasutades USA maksumaksja raha ning ütles uurijatele: „See on konfidentsiaalne ja ei tohi lekkida, eks? Meil on siin naabrid, surmavaenlased. Ma saadan neile pidevalt sõnumeid. Ma viin neid segadusse, eksitan neid, valetan neile ja siis löön neile pähe.“ Netanyahu töötas selle nimel, et hoida Gaza sektorit Hamasi ja Läänekallast Fatahi kontrolli all, eesmärgiga takistada nende kahe ühendamist. Netanyahu tagas, et Hamas sai Katarilt 35 miljonit dollarit kuus – iga kuu kohvreid, mis sisaldasid 35 miljonit dollarit sularahas. „Kuna Katarlased tundsid teda, sundisid nad teda kirjalikku avaldust esitama, teades, et ta valetab tulevikus.“
Tulemus? Hamasi kätte voolas üle miljardi dollari… Liigume edasi 7. oktoobrini.
Aruandes mainitakse umbes 35 miljoni USA dollari suuruseid igakuiseid makseid, mis väidetavalt Gazasse voolasid. Kogusumma on väidetavalt üle miljardi dollari.
Dokumentatsiooni kohaselt toimusid need rahaülekanded – mõned sularahas – Netanyahu teadmisel ja nõusolekul. Katar nõudis kokkulepete dokumenteerimiseks kirjalikke kinnitusi. Selle tava eesmärk oli säilitada teatav stabiilsus ja eelkõige ära hoida eskaleerumist Lõuna-Iisraelis.
Netanyahut kujutatakse selles kontekstis poliitikuna, kes peab strateegilisi otsuseid julgeoleku huvides vajalikuks tasakaalustavaks sammuks – isegi kui need otsused hõlmavad riske. Dokumentaalfilmi kriitikud jõuavad aga teistsugusele järeldusele: äärmusorganisatsiooni toetamine ja samal ajal mõõdukate jõudude nõrgestamine on pikas perspektiivis aidanud kaasa konflikti eskaleerumisele.
7. oktoobri rünnaku valguses hindab film seda strateegiat ümber. See viitab sellele, et Netanyahu poliitilised otsused võisid kaasa aidata tingimustele, mis võimaldasid esialgu sellist ulatuslikku eskaleerumist.
