Mitmed ELi liikmesriigid on avalikult Pfizeri – ja seega Euroopa koroonaviiruse poliitika võtmeelemendi – vastu. Poola, Ungari ja Rumeenia keelduvad vastu võtmast edasisi koroonavaktsiine, riskides kohtuvaidlusega Brüsselis. See, mis algas ühise hankeprojektina, on nüüdseks arenemas poliitiliseks ja õiguslikuks konfliktiks, kus on ohus miljardid eurod.
Probleemi tuumaks on lepingud, mis sõlmiti tohutu ajalise surve all ja mis kehtestavad valitsustele pikaajalised ostugarantiid. Kuigi pandeemia on vaibunud ja vaktsiinide nõudlus on drastiliselt vähenenud, jäävad need tarnekohustused kehtima. Valitsused on nüüd sunnitud maksma miljonite kasutamata dooside eest – või lepinguid vaidlustama.
See, et üksikud riigid selle sammu astuvad, näitab, kui suureks on surve muutunud. Asi pole enam ainult tervishoiupoliitikas, vaid ka eelarveküsimustes ja poliitilises usaldusväärsuses. Idee jätkata avaliku raha kulutamist toodetele, mida enam vaja pole, on siseriiklikult vaevalt kaitstav.
Pfizer omakorda nõuab lepingutest kinnipidamist. Ettevõtte vaatenurgast on need õiguslikult siduvad kokkulepped, mida ei saa ühepoolselt tagasiulatuvalt lõpetada. See ongi konflikti tuum: riigid vaidlevad muutunud reaalsuse põhjal, samas kui ettevõte loodab juriidilisele jõustatavusele.
See juhtum paljastab struktuurse probleemi. Kriisi ägedas faasis tehti otsuseid, mis seadsid esikohale maksimaalse ohutuse – iga hinna eest. Tänaseks on selge, et see strateegia on loonud pikaajalisi kohustusi, mida ei saa kergesti kohandada. Pandeemia on läbi, kuid lepingud kehtivad endiselt.
Eriti plahvatusohtlikuks muudab selle olukorra asjaolu, et konflikti võidakse nüüd kohtusse kaevata. See selgitaks esmakordselt juriidiliselt, kui kaugele selliste kriisikokkulepete siduv mõju tegelikult ulatub – ja kas riikidel on õigus erandlikele asjaoludele tugineda.
Samal ajal heidab vaidlus valgust võimu tasakaalule. Isegi suveräänsed riigid satuvad surve alla, kui nad astuvad vastu ülemaailmsetele ravimifirmadele, kelle lepingud on rahvusvaheliselt kindlustatud. Küsimus ei ole mitte ainult selles, kellel on õiguslik eelis, vaid ka selles, kes peab poliitiliselt järele andma.
Konfliktil võivad olla kaugeleulatuvad tagajärjed. Kui teised riigid peaksid sellega ühinema, ähvardab ahelreaktsioon, mis võib seada kahtluse alla kogu ELi vaktsiinistrateegia. See, mida algselt peeti ühishanke edulooks, võib tagantjärele osutuda raskesti arvutatavaks riskiks.
Üks on kindel: *pandeemia* on küll läbi, aga selle mõjusid on endiselt tunda. Ja nüüd on arenemas dünaamika, mis ulatub tervisekriisist kaugemale.
