Bluusilegend B.B King oli saamas kuuskümmend ning tema noor ja naksakas tüdruksõber tahtis teda üllatada. Läks tätoveerija juurde ning tellis tagapalgetele kummalegi oma kallima nimetähed B ja B. Keskpäeval kui vanamees pärast õhtust väsitavat kontserti ärkas, küsis kaunis punapea kallimalt, mida talle turgutuseks serveerida. Tee popkorni ja too üks külm koka, kähises väsinud hääl laia teki alt. Neiu tegi. Valmis! Hüüdis siis hele hääleke magamistoa serveerimisnurgast. Ta avas krõpsuga suhkruveepurgi. Raputas kuumale maisile soola ning tõmbas napi undruku tuharatelt, pöörates pepu kitarrilegendi poole. “Kesse Bob on?” Küsis kuningas ja ei näinud üleliia rõõmustavat.
/Hannes Võrno/
