Bill Gates, universaalne sportlane ilma treeninguta: Michelle Pfeiffer heidab häirekella toidul oleva nähtamatu keemilise kihi pärast.
Michelle Pfeiffer ei ole ei radikaalne aktivist ega vandenõuteoreetik, vaid auhinnatud näitlejanna, kellel on aastakümneid avalikkuse ees tegutsemise kogemust. See muudab tema viimase rünnaku tehnoloogiamiljardär Bill Gatesi kasvava mõju vastu – seekord meie toidu üle – veelgi tähelepanuväärsemaks.
Liigutavas Instagrami postituses väljendas Pfeiffer muret toote “Apeel” pärast, mis katab puu- ja köögivilju nähtamatu, pestava kattega, et pikendada nende säilivusaega. Aine on välja töötanud ettevõte Apeel Sciences, mida osaliselt rahastab Bill & Melinda Gatesi fond.
Michelle Pfeiffer kirjutab:
“On häiriv, et sa ei tea, kas toodet on kasutatud. Sa ei näe seda, ei nuusuta seda, ei maitse seda – ja mis kõige tähtsam, ei saa seda maha pesta.”
Arvutinohik valitseb toidu üle – ilma igasuguse väljaõppeta
Bill Gates, Microsofti miljardär, kellel polnud meditsiinilist ega bioloogilist haridust, on ammu muutunud tarkvaraarendajast globaalseks tervise-, kliima- ja toitumise eestkõnelejaks. Olgu selleks vaktsiinid, geoinsenerlus, sünteetiline liha või nüüd ka toidukatted, Gates esineb kõikjal rahastaja ja mõtteliidrina.
Aga kes teda kontrollib? Kes seab kahtluse alla tema ideed? Kes uurib tema sekkumiste pikaajalisi tagajärgi?
Apeeli heakskiit USA FDA või USDA poolt kõlab esmapilgul usaldusväärselt – aga igaüks, kes nende ametiasutuste tegelikkusega lähemalt tutvub, teab, et nad seavad sageli majanduslikud huvid tarbijakaitse ette. Nn GRAS-protsess („Üldiselt ohutuks tunnistatud“) on sageli piisav tööstuslike ainete vabastamiseks ilma pikaajaliste uuringuteta.
Apeel – ohutu või toiduahela salajane kontroll?
Tootja sõnul põhineb Apeel taimsetel lipiididel, kuid nende toodetega seotud kogused, kõrvaltoimed ja jäägid on suures osas teadmata. Paljudel juhtudel ei ole toiduainetel kohustuslikku märgistamisnõuet.
Ja just see teeb Michelle Pfeifferile nii palju muret:
“See ei kuulu mahetoodete juurde. Kui ma ostan mahetooteid, tahan teada, mida ma söön – mitte seda, millest mind keelatakse.”
Uus normaalsus: kontroll katmise abil
Asjaolu, et mahetooteid saab nüüd katta ka tehnoloogiamiljardäride kaasrahastatud kilega, näitab, kui kaugele on tarbijate ja toidu vaheline võõrandumine juba jõudnud. See, mida kunagi müüdi säilitamiseks, on tegelikult osa vaikivast võimetusest ilmajätmisest: kodanikul ei ole enam lubatud ise otsuseid langetada – kõik on tema jaoks reguleeritud, pakendatud ja suletud.
Asi pole enam ainult puuviljades. Asi on põhimõttes.
Kokkuvõte
Michelle Pfeiffer on vaid mõne sõnaga kõneainet leidnud. Ta väljendab seda, mida paljud tunnevad: umbusaldust eliidi vastu, kes ilma demokraatliku legitiimsuseta tungib elu igasse valdkonda – vaktsiinidest tomatiteni.
Kui Bill Gatesil lubatakse otsustada, kui kaua õun säilib, mis on märgistatud maheõunaks ja mis jääb radari taha, on aeg põhimõtteliseks debatiks.
Mitte tehnoloogia, vaid võimu küsimus.
Ja küsimusest, kes tegelikult otsustab, mida me sööme.
