President Trump pani eile paika panused USA ja Hiina vahelises üha eskaleeruvas kaubandussõjas, tüüpilisel lakoonilisel moel: “Võime soovida, et riigid valiksid meie ja Hiina vahel“ (teema, millest siin pikemalt räägitakse), Valge Maja lisas, et “Pall on Hiina käes. Hiina peab meiega kokkuleppele jõudma.”
See strateegia, sundida maailm “meie (või USA) vs nemad” leeridesse, kerkis esmakordselt esile eelmisel nädalal, kui Trump vähendas vastastikuseid tariife kõikidele riikidele peale Hiina, mida me tookord esile tõstsime.
Mõni päev hiljem näib see nüüd olevat ülemaailmse kaubandussõja ametlik strateegia.
Nagu WSJ teatab, kavatseb Trumpi administratsioon kasutada käimasolevaid tariifiläbirääkimisi, et survestada USA kaubanduspartnereid piirama oma tehinguid Hiinaga, väidavad vestlustest teadlikud inimesed.
Idee, nagu me mitte nii paljude sõnadega sõnastasime, on saada USA kaubanduspartneritelt kohustusi isoleerida Hiina majandus vastutasuks Valge Maja kehtestatud kaubandus- ja tollitõkete vähendamise eest. USA ametnikud kavatsevad kasutada läbirääkimisi enam kui 70 riigiga, et paluda neil keelata Hiinal kaupade tarnimine läbi nende riikide (nn “ümberlaadimise” lünk), takistada Hiina ettevõtetel asuda oma territooriumile, et vältida USA tariife ja mitte absorbeerida Hiina odavaid tööstuskaupu oma majandusse.
Nende meetmete eesmärk on panna lõplik panus Hiina niigi uppuvale majandusele (mis sai mõneti iroonilisel kombel esimeses kvartalis tõuke, kuna ekspordipartnerid ostsid ostetud kaupu enne juba kehtivat tariifihindade tõusu, mis külmutab Hiina tootmisimpeeriumi sügavalt) ning sundida Pekingit Trumpi ja presidendi läbirääkimislauale, kus on vähem potentsiaalseid kõnekeeli. Täpsed nõudmised võivad riigiti väga erineda, arvestades nende seotust Hiina majandusega.
USA ametnikud on WSJ allikate sõnul seda ideed juba esitlenud mõne riigiga peetud esimestel läbirääkimistel, lisades, et Trump vihjas teisipäeval strateegiale ise, öeldes hispaaniakeelsele saatele “Fox Noticias”, et kaalub vastusena küsimusele, et Panama otsustab mitte uuendada oma rolli Hiina globaalse taristuprogrammis Belt and Road Initiative’is, kus nad valivad USA ja Hiina vahel.
WSJ sõnul on strateegia taga rahandusminister Scott Bessent, kes on võtnud kaubandusläbirääkimistel juhtiva rolli pärast seda, kui Trump teatas 9. aprillil 90-päevasest pausist vastastikuste tariifide kehtestamisel enamikule riikidele, kuid mitte Hiinale.
Bessent esitas selle idee Trumpile 6. aprillil Floridas presidendi klubis Mar-a-Lagos toimunud kohtumisel, ütlesid aruteluga kursis olevad inimesed, et USA kaubanduspartneritelt järeleandmiste saamine võib takistada Pekingit ja selle ettevõtteid vältimast USA tollitariife, ekspordikontrolli ja muid majandusmeetmeid.
Taktika on osa Bessenti strateegiast Hiina majanduse isoleerimiseks, mis on viimasel ajal Trumpi ametnike seas hoo sisse saanud. Arutelud USA tollitariifide ulatuse ja raskusastme üle jätkuvad, kuid ametnikud näivad Bessenti Hiina plaaniga suures osas nõustuvat.
See hõlmab Hiina eraldamist USA majandusest tariifidega ja potentsiaalselt isegi Hiina aktsiate eemaldamist USA börsidelt. Bessent ei välistanud hiljutises intervjuus Fox Businessile, et administratsioon üritab Hiina aktsiaid börsilt eemaldada. Siiski pole administratsiooni Hiina-poliitika lõppeesmärk veel selge.
Bessent on ka öelnud, et USA ja Hiina vahelise võimaliku kaubandusleppe üle on veel läbirääkimisruumi. Sellised kõnelused peaksid kaasama Trumpi ja Xi. Valge Maja pressisekretär Karoline Leavitt luges teisipäevasel pressibriifingul Trumpi uut avaldust, mis viitab sellele, et Hiinaga ei ole lepingu sõlmimine peatne.
“Pall on Hiina väljakul,” ütles Leavitt Trumpi avaldust lugedes. “Hiina peab meiega lepingu sõlmima. Me ei pea nendega lepingut sõlmima. Hiina tahab seda, mis meil on… Ameerika tarbijat.”
Tõepoolest, see teeb seda, nagu kõik riigid, mida Hiina kasutab teemaksude ja/või ümberlaadimise jaoks, nii et kui Valge Maja võttis tõesti karmilt maha kõik võimalikud USA tarbijate sisenemise sadamad, kelle arvele langeb 70% umbes 30 triljonist dollarist USA SKTst, siis ei jää Hiinal muud üle, kui kas möönda või järgida kahte teist lähenemisviisi, mida me varem kirjeldasime, kas stiimulit või ebasoodsat väärtust.
Samuti pole selge, kas Hiina-vastane liin on alustanud läbirääkimisi kõigi rahvastega. Mõned riigid pole kuulnud USA Hiinaga seotud läbirääkijate nõudmisi, kuigi läbirääkimised on alles algusjärgus. Paljud ootavad, et Trumpi administratsioon tõstaks varem või hiljem Hiinaga seotud nõudmised.
Bessent on varemgi näidanud üles soovi saada USA kaubanduspartneritelt Hiina-vastaseid lubadusi. Veebruari lõpus ütles ta, et Mehhiko pakkus osana läbirääkimistest Trumpi tariifide üle, mille Mehhikole kehtestas fentanüülikaubanduse tõttu USA kehtestatud tollitariifid Hiinale samaväärsetena. Bessent nimetas Mehhiko pakkumist “kenaks žestiks”, kuid see idee ei leidnud administratsioonis erilist tähelepanu.
Sellest ajast peale on Bessent võtnud kaubandusläbirääkimistel kesksema rolli, asudes juhtima vastastikuste tariifide üle peetavaid kõnelusi pärast seda, kui Trump teatas 9. aprillil oma 90-päevasest pausist. Rahandusminister kohtub täna Jaapani majanduse elavdamise ministriga ning on koostanud nimekirja riikidest, mis tema arvates võiksid peagi sõlmida kokkulepped India, Lõuna-Korea ja Koreaga, sealhulgas India, Lõuna-Korea ja Koreaga.
Muidugi ei oota Hiina lõksu sulgumist, vaid viib läbi oma kaubandusdiplomaatiat. Sel nädalal sõitis Xi Vietnami, mis on USA peamise kaubanduspartneri Trumpi tariifid ja allkirjastas Hanoi valitsusega kümneid majanduslikke lubadusi, kuigi samal ajal on Vietnam vihjanud, et suudab USA-ga kaubavahetuse tasakaalu tasakaalustada, ostes USA-lt märkimisväärset sõjavarustust.
Hiina näeb Trumpi vastastikust kaubanduslikku gambiiti kui võimalust, ütles endine president Joe Bideni riikliku julgeolekunõukogu rahvusvahelise majanduse vanemdirektor Peter Harrell teisipäeval Georgetown Law’s toimunud paneeldiskussioonil.
Kuid Hiina võime USA kaubanduspoliitikale vastu seista on piiratud, ütles Harrell. Kuigi USA on endiselt “suur netoimportija”, vähendab Hiina oma importi mujalt maailmast ja keskendub isevarustamisele. Nagu Michael Pettis on välja toonud, on probleem selles, et Hiina on oma elavast tarbijaklassist aastaid, kui mitte aastakümneid maas. Mis jätab praeguseks ainult merkantilismi.
Ja see on põhjus, miks Peking püüab tekitada USA-le võimalikult palju rahalist kahju – kuni USA riigikassade dumpinguni (kaasa arvatud) lootuses, et dollar langeb ja õhutada narratiive “USA dollari reservi staatuse lõppemise kohta”, säilitades samal ajal mulje, et riigis on kõik hästi, nagu siin arutatakse.
“Hiina ei asenda USA-d nõudluse allikana nende toodete järele, mida paljud arengumaad toodavad,” ütles Harrell. “Seega on selle majandus Hiina jaoks keeruline, kuid ma arvan, et me näeme, et nad mängivad seda poliitikat mõistlikult arukalt.”
