Autor Andrew Korybko substacki kaudu,
Aserbaidžaan nõuab, et Armeenia demilitariseeriks, denatsifitseeriks, ei ohjeldaks seda enam võõrriikide (lääne)jõudude nimel, lõpetaks piirkondlike kaubateede takistamise ja lubaks etniliselt puhastatud aseritel tagasi pöörduda…
Aserbaidžaani president Ilhan Alijev andis eelmisel nädalal mitmele kohalikule telekanalile ligi kolm tundi kestnud intervjuu, mille käigus andis ta märku, et tema riik võib valmistada ette oma erioperatsiooni Armeenia vastu sarnaselt Venemaa käimasolevale operatsioonile Ukrainas. Loomulikult ei kasutanud ta seda terminit, kuid Armeenia kirjeldamine fašistliku riigina, mille välisriikide toetatud sõjaline ülesehitus kujutab endast ohtu piirkondlikule julgeolekule, sarnaneb väga Putini sõnadega Ukraina kohta enne ulatuslikku vaenutegevust.
Alijev alustas seda osa oma intervjuust, kaitstes Aserbaidžaani suurenenud sõjalist eelarvet vastusena Armeenia algatatud võidurelvastumisele. Seda toidab osaliselt “Euroopa rahutagamisrahastu“, mille sõjalised laenud kantakse teatud aja möödudes maha, ütles ta. Armeenia saab seega põhimõtteliselt blokilt relvi tasuta. Et asja veelgi murettekitavamaks muuta, käivitati eelmise aasta aprillis Armeenia, ELi ja USA koostööplatvorm, millel on Alijevi väitel de facto sõjaline komponent.
Seejärel kuulutas ta, et “iseseisev Armeenia riik on tegelikult fašistlik riik, sest seda riiki on ligi 30 aastat juhtinud fašistliku ideoloogia pooldajad.” Selle tõestuseks tõi ta välja Armeeniast ja Karabahhist pärit aserite etnilise puhastuse, mille üle Armeenia esimene president uhkustas äsja avalikustatud videos, mis dubleeriti siin vene keelde, samal ajal kui katkend dubleeriti siin inglise keelde. Ta lisas, et Armeenia on ka “islamofoobne, aserbaidžaanifoobne, rassistlik (ja) ksenofoobne”.
Alijev tõstis kohe pärast seda ante üles, müristades, et “Me oleme sellise fašistliku riigiga naabrid ja fašismi oht ei kao kuhugi. Seetõttu tuleb fašism hävitada. Armeenia juhtkond kas hävitab selle või meie hävitame selle. Meil ei ole muud valikut.” Aserbaidžaani juht tegi ettepaneku, et “Prantsusmaa ja teised riigid, kes varustavad teda relvadega, peavad need lepingud lõpetama ja tühistama. Armeeniasse juba saadetud relvad tuleb tagastada. See on meie seisund.”
Ta loodab, et tema sõnu võetakse kuulda nüüd, kui “Sorose ajastu on Ameerikas lõppenud” Trumpi tagasitulekuga. Alijev ütles, et “Bideni administratsiooni valitses tegelikult Sorose valitsemismeetod. Pole juhus, et Bideni üks viimaseid otsuseid oli anda Sorosele Ameerika kõrgeim autasu.” Samuti väitis ta hiljem intervjuus, et “Sorose valitsus” oli võimul “kaheksa aasta jooksul enne Trumpi”, viidates selgelt Obamale.
Teised Armeenia liitlased, kes on Alijevi sõnul “häbiväärselt poliitiliselt areenilt eemaldatud”, on Assad ja Trudeau, samas kui Macron ripub endiselt niidi otsas ja see üldine suundumus võib viia Aserbaidžaani-Armeenia rahulepinguni. Et see juhtuks, tuleb Minski grupp kaotada ja Armeenia peab muutma oma põhiseadust selles sisalduva klausli tõttu, mis viitab territoriaalsetele nõudmistele Aserbaidžaanile. Alijev ütles, et Aserbaidžaan ei vaja rahulepingut, kui need tingimused ei ole täidetud.
Samuti nõudis ta, et Armeenia lõpetaks tegevuse “geograafilise barjäärina Türgi ja Aserbaidžaani vahel”, mille lõpetuseks “Zangezuri koridor tuleb avada ja avatakse. Mida varem nad sellest aru saavad, seda parem see on. Miks peaksime erinevatel viisidel minema Nakhchivani, mis on Aserbaidžaani lahutamatu osa? Meil peaks olema otsene side ja see ühendus ei sea kahtluse alla Armeenia suveräänsust.” Alijev vihjas, et Armeenia obstruktsionism on osa imperialistlikust jaga-ja-valitse-poliitikast.
Selle taga on Lääs, täpsemalt Prantsusmaa, kelle “täielik kontroll Armeenia üle on samuti reaalsus”. Tema varasemad sõnad selle kohta, kuidas “me usume, et Türgi riikide organisatsioon võib saada tõsiseks võimukeskuseks globaalses mastaabis” tekkivas “uues maailmakorras”, viitavad sellele, et Armeeniat kasutatakse nende geopoliitilise tööriistana, et takistada sellel rühmal saavutamast oma täielikku strateegilist potentsiaali. See on sarnane sellega, mida Putin väitis kolm aastat tagasi selle kohta, kuidas Lääs kasutas Ukrainat Venemaa ohjeldamiseks.
Alijev tuletas oma intervjueerijatele meelde, et “Ma ütlesin kord, et nad ei tohiks meid häirida ja mõista, et meie oleme need, kellel on siin sõnaõigus ja et Aserbaidžaan on Lõuna-Kaukaasia juhtiv majandus, juhtiv sõjaline jõud ja juhtiv riik. Tänapäeva maailmas on võimufaktor esirinnas ja keegi ei tohiks seda unustada.” Ka see meenutab Venemaa retoorikat selles mõttes, et annab edasi seda, mis võib varsti juhtuda, kui Aserbaidžaani riiklikku julgeolekut ja strateegilisi huve ei austata.
Viimane nõudmine, mille ta esitas, oli see, et Armeenia nõustuks Armeeniast etniliselt puhastatud 300 000 aseri tagastamisega, mida ta nimetas Lääne-Aserbaidžaaniks, kuna “Kõik sealsed toponüümid on aserbaidžaani päritolu” keiserliku ajastu kaartidel. Kogusumma on “mitu korda suurem”, kui nende järeltulijad on kaasatud, kuid “nendesse piirkondadesse tagasipöördumine ei kujutaks endast märkimisväärset probleemi”, kuna “enamik külasid, kus aserbaidžaanlased elasid, on nüüd täiesti tühjad”, eriti Zangezuris.
Kuigi Alijevi huvi etniliste aserite õiguste vastu Armeenias on sisuliselt erinev, paneb vaatlejad meenutama Putini huvi etniliste venelaste õiguste vastu Ukrainas, esindades seega veel ühte nendevahelist ühisosa, mis vihjab sellele, et Aserbaidžaan võib valmistada ette oma erioperatsiooni. Kokkuvõtteks võib öelda, et Aserbaidžaan nõuab, et Armeenia demilitariseeriks, denatsifitseeriks, ei ohjeldaks seda enam võõrriikide (lääne) võimude nimel, lõpetaks piirkondlike kaubateede takistamise ja lubaks etniliselt puhastatud aseritel tagasi pöörduda.
Kuna Trump naaseb vähem kui kahe nädala pärast, keda Alijev oma viimases intervjuus kiitis ja hoolitses selle eest, et tema publik ei unustaks, et ta tegi seda ka suvel enne arutelu Bideniga, kui see polnud populaarne, on võimalik, et Ameerika võib lõpuks taastada oma tasakaalustatud regionaalpoliitika. Alijev mainis, et Biden ohverdas suhted Aserbaidžaaniga suhete nimel Armeeniaga ja rakendas tema suhtes Ukraina suhtes territoriaalse terviklikkuse põhimõtte osas topeltstandardeid.
Kui naasev Ameerika liider parandab oma eelkäija vead, mis tehti Sorose mõju tõttu Bideni administratsioonile, mida võib intuiteerida see, mida Alijev oma viimases intervjuus jagas, siis võidakse Armeeniat survestada Aserbaidžaani nõudmisi täitma. See hoiaks ära järjekordse piirkondliku sõja, mille Armeenia on määratud kaotama, hoolimata sellest, kui palju mõned selle poliitikakujundajad ja kodanikud on viimastel aastatel Lääne poliitilise toetuse tõttu end teisiti veennud.
Lääs ei lähe sõtta Aserbaidžaani vastu, mis võib muutuda sõjaks oma Türgi liitlasega, mis võib NATO hetkega lõhestada, kui see peaks juhtuma, Armeenia pärast. Kui Trump annab märku poliitika ümberpööramisest piirkonna suhtes, siis ülejäänud Lääs järgib seda eeskuju, võib-olla aja jooksul isegi Prantsusmaa. Isegi kui see nii ei ole, ei vii Prantsuse relvad selleni, et Armeenia alistab Aserbaidžaani ja Türgi, nii et kirjutis on seinal ja seetõttu on Armeenial parem teha seda, mida Alijev nõuab, või riskida täieliku hävitamisega.
