Andro Roosi sõnum rahvale

Poolt

Eestlased, ärgake! Tundke ligemese valu. Tundke püha viha ebaõigluse suhtes. Tegutsege! Võidelge!

Või muidu: järgmine, kes mahamaterdatakse oled SINA!

Terve Eesti sai näha, kui alandavalt ja lugupidamatult suudab meie riigivõim käituda omaenda rahumeelsete inimestega, kes on oma elu pühendanud palvele ja Jumalale.

Pühtitsa kloostri nunnad tulid Toompeale, mitte protestima ega nõudma, vaid paluma. Paluma, et nende elu ja kodu ei hävitataks, et nad saaksid rahus elada nagu seni. Paluma riigivõimult seda, milline õige riigivõim nagunii kõige muu kõrval olema peab: SUUREMEELNE, ÜLLAS! Nad palusid kohtumist Riigikogu esimehega, et anda üle oma pöördumine. Kuidas neid vastu võeti?

Nad jäeti lumesajusse ootama.

Neid ei lastud majja enne, kui pärast pikki läbirääkimisi.

Kui nad sisse lubati, siis ainult turvaväravateni, nagu mingid vaenlased.

Politseinikud kamandasid neid käratsevalt ja ebaviisakalt.

Ja kõige tipuks – Riigikogu esimees ei võtnud isegi viit minutit, et nendega kohtuda!

See ei ole ülla- ja suuremeelne. See on häbiväärne!

Mõistan selgelt hukka usu ründamise. Ka usu ründamise väidetavalt riigikaitselisel eesmärgil. Seda kahel põhjusel: kõige suurem kaitse ükskõik, millisele riigile ja rahvale ei tule mitte sõjariistadest ja kaitsekuludest, vaid Jumalalt kui rahva kriitiline osa seda siiralt palub ja oma käitumiselt selle vääriline on. Ja teiseks: me võime juriidilise poole pealt ju rääkida, et mõned juriidilised isikud justkui peaksid loobuma sidemetest agressiooni toetavate üksustega. Aga ka see on jama, sest Jumalat ei teeni keegi läbi patriarhaadi, paavsti või kiriku, vaid ikka otse Jumala seadusi oma isiklikus elus täites. Seetõttu pole ka absoluutselt oluline, mida eelnimetatud instantsid arvavad sõjast või millest iganes. Iga inimene vastutab nii riigivõimu kui Jumala ees isiklikult. Ja riigivõim ei tohi justnimelt seetõttu olla väiklane või ülbe, vaid peab olema suuremeelne ja üllas.

Eesti põhiseadus ütleb selgelt: usk on vaba ja riik ei sekku usukogukondade tegevusse. Kuidas on siis võimalik, et Eesti suurimat kloostrit tahetakse lihtsalt ära kaotada? Ja kuidas on võimalik, et need, kes selle vastu rahumeelselt pöördumise toovad, kohtlevad meie valitsejad kui mitteinimesi?

See pole ainult Pühtitsa kloostri küsimus. See on küsimus Eesti ühiskonnast, millist me taotleme. Millist me siis taotleme?

Kutsun kõiki üles oma arvamust avaldama! Kui täna on löögi all nunnad ja klooster, siis kes on järgmisena? Meie vanemad? Meie lapsed? Meie ise?