Türi Rahvamajas kogunes laupäeval pea sadakond inimest esimesele konverentsile moodustamisel oleva Eesti Rahva Erakonna egiidi all. Erakond on oma poliitilises programmis välja toonud muuhulgas selle, et lähtutakse Eesti Vabariigi Põhiseadusest ja propageeritakse paremtsentristlikku maailmavaadet. Konstanteeritakse, et eesti on suveräänne rahvusvabariik ja seejuures rahuarmastav ja neutraalne. Eesti keel on riigikeel ja kohalikud seadused on ülimuslikud, toetatakse presidendi otsevaimist ja rahva osalemist riigiasjade korraldamises läbi referendumite.
Oma tervituskõnes, mille luges ette erakonna loomise algataja ja eestvedaja Harry Raudvere haigestumise tõttu ette Margus Lepa on öeldud:
„Kuid püstitada võiksime tõesti ühe klassikalise küsimuse.
Miks me peaksime üldse olema konservatiivsete maailmavaadetega inimesed ja mida see meile annab ja mida annab see ühele väikerahvale, kellel on saatuse tahtel täna veel oma riik ja mida ründab globaalne liberalism oma hulluses ja karistamatuses?
Sellest peamegi täna rääkima täie tõsidusega ja eelkõige nimetama asju õigete nimedega, sest tagumine aeg on tõdeda, et ainult konservatiivne maailmavaade ja sellega kaasnev tarkus suudab tagada nii eestluse kui omariikluse alles jäämise. Tagada meie keele ja kultuuri säilimise läbi aastate, täpselt nii nagu meie põhiseaduse preambul seda sätestab.
Ma ei ole kuulnud meie liberaalsete poliitikute suust midagi küünilisemat kui seda, et meie põhiseadus on ajale jalgu jäänud ja seda on vaja muuta. Ajale jalgu jäänud? Mis tähendab ajale jalgu jäänud? Ajale ei saa miski jalgu jääda. Jalgu saab jääda hiilivale võõrideoloogilisele käsitlusele, kus ei ole kohta rahvusriikidele, ega nende kultuuri kandjatele. Kas meie põhiõigused ja meie vabadused on kellelgi sedavõrd pinnuks silmas, et neid on vaja hakata põhiseadust lörtsides muutma?
Loomulikult on. Täna pole saladuseks, et globaalset ülemvõimu taotlevad liberaalsed jõud loovad uut maailmakorda, mille peamine eesmärk on kehtestada kontroll kogu inimkonna üle. Et peremehe ja orja vahel ei oleks enam ohtlikku ja segavat keskklassi.
Minu põlvkonna inimesed on sedalaadi tegevust näinud ja ka omal nahal tunda saanud. Ja sellepärast me oskamegi paremini ära tunda ja hoomata ohtu, mis tegelikult meid kodanikena ja meie riiki varitseb. Ei ole meile lähiminevikust võõras ega teadmata seisukoht, et tuleb luua üks ja õnnelik nõukogude rahvas, ühtse keele ja kultuuriga. NSVLiidu lagunemisega kadus see ideoloogiline käsitlus hetkeks meie maailmapildist, kuid nii nagu omaaegsed nõukogudemaa ideoloogilised hullused said stardipaugu läänest, läbi Marxi ja Engelsi õpetuste, ei ole need ideed ja meetodid, millega allutada rahvaid ja maid, eurokommunistide meelest kusagile kadunud. Ma ei rõhutaks praegu üksikuid imperialistlikke ründeid, et koloniseerida mõnda riiki tema rikkuste ja maavarade pärast, vaid kirjeldan ideoloogiat, millele meie kaasaegne, väidetavalt demokraatlik lääne ühiskond on rajatud.
… Liberaalide kreedo – külva segadust, õhuta vaenuleeki, riisu koor, on meie ühiskonnas suurepäraselt toiminud. Ja seda suuresti tänu neile, kes noruspäi ütlevad ’ah, mis mina, väike inimene…’
Ärge öelge, et riik peaks, see on üdini vale!
Kujutage ette, et te ostate haamri ja hakkate siis virisema, et – haamer peaks nüüd naelu taguma, aga ’mis mina, väike inimene, siin teha saan…’
Te ostate höövli ja hakkate siis virisema, et – höövel peaks nüüd laudu hööveldama, aga ’mis mina, väike inimene, siin teha saan…’
Te ostate leiva ja hakkate siis virisema, et – leib peaks nüüd vorstivõileivaks muutuma ja mu kõhtu täitma, aga ’mis mina, väike inimene, siin teha saan…’
Te loote omale riigi…
Jah, kolm punkti.
Ärge olge väikesed inimesed – väike inimene ei saa ega julgegi mõelda suuri mõtteid!“
Seekord mingeid deklaratsioone vastu ei võetud, tegemist oli, nagu öeldud, avaüritusega ja koosolijate arvates on see hea algus omal vabal initsiatiivil ja tahtel edasi minemiseks. Konverentsil kõnelejad (Kertu Luisk, Varro Vooglaid, Sven Sildnik, Miina Hint jt) rõhutasid üksmeelselt, et oleme jõudnud oma ühiskondlikus arengus punktini, kus oleks aeg tõsiseks inventuuriks ja tarkust allakäigu peatamiseks ning kunagi 1905. aastal Jaan Tõnissoni eestvõttel loodud Eesti Rahvameelse Eduerakonna poolt kättenäidatud põhimõtete taas ausse tõstmiseks.
