Eesti alustas operatsiooni Estlink 1 merekaabli kaitseks. Merevägi saatis kaabli juurde patrull-laeva
Enne Teist maailmasõda kasutas Nõukogude Liit erinevaid propagandistlikke ja poliitilisi ettekäändeid, et survestada Eestit ning teisi Balti riike. Üks konkreetne juhtum, mida NSVL kasutas Eesti kaitsevõime nõrkuse tõestamiseks, oli seotud Saksa auriku “Franziscka” vahejuhtumiga 1939. aastal.
Juhtumi kirjeldus:
1939. aasta alguses sattus Saksa kaubalaev “Franziscka” väidetavalt probleemidesse Eesti territoriaalvetes, Narva lahe piirkonnas. Laev olevat sattunud raskustesse ning Eesti võimud ei suutnud juhtumit kiiresti lahendada ega tagada laeva turvalist lahkumist. Nõukogude propaganda esitas selle kui tõendi, et Eesti riik ei ole suuteline oma territoriaalvett ega julgeolekut iseseisvalt kaitsma.
NSVL argument:
• Nõukogude Liit väitis, et Eesti on kaitsetu nii välisvaenlaste kui ka võimalike sõjaliste ohtude ees.
• NSVL rõhutas, et kui Eesti ei suuda isegi väiksemat mereintsidenti lahendada, ei saa ta hakkama ka suuremate sõjaliste ohtudega, nagu Saksamaa või teiste suurvõimude rünnakuga.
Laiem kontekst:
See juhtum oli osa NSVL-i laiemast strateegiast survestada Balti riike allkirjastama vastastikuse abistamise pakte (sõlmiti 1939. aastal). Need paktid andsid Nõukogude Liidule õiguse rajada Balti riikide territooriumile sõjaväebaasid ja aitasid kaasa nende riikide hilisemale okupeerimisele.
NSVL kasutas sarnaseid meetodeid ka Läti ja Leedu puhul, osutades nende riikide väidetavale nõrkusele ning vajadusele Nõukogude abi järele “kaitsmiseks”. Tegelik eesmärk oli muidugi nende riikide iseseisvuse järkjärguline likvideerimine.
Ajalugu on näidanud, et geopoliitilised jõujooned ja liidud võivad ajaga muutuda. Kui varasemalt esindasid Lääs ja NSVL vastandlikke ideoloogiaid ja eesmärke, siis tänaseks on nende rollid teatud aspektides justkui ümber pöördunud.
Küsimus, kas antud juhtum – olgu see seotud sõjaliste aktsioonide, poliitiliste provokatsioonide või majanduslike pingetega – võib saada osaks suuremast sõjalise eskalatsiooni ahelast, sõltub paljuski sellest, kuidas osapooled olukorda käsitlevad ja milliseid samme astuvad. Ajaloost on teada, et väikestest konfliktidest ja valesti tõlgendatud tegudest võivad areneda suuremad kriisid.
Praeguses olukorras, kus rahvusvaheline poliitika on niigi pingeline, võib iga provokatsioon või sõjaline samm osutuda katalüsaatoriks. Kuid samas on ka võimalik, et juhtum jääb lokaalseks episoodiks, mille mõju piirdub konkreetse regiooniga.
Ainult aeg näitab, kas sellest kujuneb eskalatsiooni alguspunkt või lahendatakse olukord diplomaatiliselt. Oluline on aga olla teadlik ja valvas, et ajaloolisi õppetunde mitte unustada.