Mis juhtub, kui Sa hakkad läbi nägema ühiskonna valesid ja pettusi ning seda kõike avalikustama, astudes välja inimlikkuse kaitseks? Kui muutud tähelepanelikuks ja ei ignoreeri enam seda, mida näed? Ei ilmuta enam nürimeelsust?
Siis päike vajub sügavale varjusurma, pilved raksatavad mööda maad ja linnulaul asendub hullumeelsete hirnuva naeruga. Sinu kaunis allee täitub roiskunud haisuga ja Sinu suunas hakkavad lendama tuulest kantud oksad koos mädand’ lehtedega.
Sinu peast vihisevad mööda kivid, mida loobivad need armetud, kes Sind ei mõista. Nagu raju vihm tugevas tormis, nii tuiskab Sinu poole ka sõnadesolki nende õnnetute jõmmide poolt, kelle tegudele Sinu jutt on vastuolus. Teed ümbritsevast mudast tõusevad võbelevad käed, mis tahavad Sind tagasi tõmmata nende endi sekka, et nad oma nõmeduses end kindlamana tunneksid.
Siiski Sinu jalge alt kaob pigi, mis Sind terve varasema elu kammitses ja Su liikumine muutub kergemaks. Sinu koorem langeb sügavikku ja Sind terendab vabadus.
Siis ühel hetkel Sa taipad: me kõik lamame rentslis, ainult et, mõni meist vaatab ka tähtede poole.
Seejärel tõmbad sisse ühe tugeva sõõmu ninakarvu põletavat lehka, manad näole naeratuse ja sammud sirge seljaga kriiskava tundmatuse suunas…
/Tarvi Nova/
