Autoriks Thomas Fazi UnHerd.com-i kaudu,
Me kõik kaotame ülemaailmses sõjas põllumeeste vastu…
Prantsusmaa on leekides. Iisrael purskab. Ameerikat ootab ees teine 6.jaanuar.
Madalmaades aga on poliitiline institutsioon nördinud hoopis teist tüüpi protestidest – protestidest, mis võib-olla rohkem kui ükski teine tänapäeval möll ähvardab destabiliseerida globaalset korda.
Põllumeeste-kodanike liikumise (BBB) võit hiljutistel provintsivalimistel on erakordne tulemus võimuvastasele erakonnale, mis moodustati veidi enam kui kolm aastat tagasi. Aga jällegi, need pole tavalised ajad.
BBB kasvas välja massimeeleavaldustest Hollandi valitsuse ettepaneku vastu vähendada 2030.aastaks riigi põllumajandussektoris lämmastiku heitkoguseid 50% võrra – see eesmärk on seatud järgima Euroopa Liidu heitkoguste vähendamise eeskirju. Kui suurtel põllumajandusettevõtetel on vahendid nende eesmärkide saavutamiseks – kasutades vähem lämmastikväetist ja vähendades oma kariloomade arvu –, oleksid väiksemad, sageli pereettevõtted sunnitud müüma või sulgema. Tõepoolest, Euroopa Komisjoni tugevalt redigeeritud dokumendi kohaselt on see strateegia eesmärk: „põllumajanduse laiendamine, eelkõige talude väljaostmise või lõpetamise kaudu, eesmärgiga vähendada kariloomade arvu”; see oleks esmalt vabatahtlik, kuid vajadusel ei ole välistatud kohustuslik väljaostmine.
Seetõttu pole üllatav, et plaanid kutsusid esile põllumeeste massilisi proteste, kes peavad seda otseseks rünnakuks nende elatise vastu, või et BBB loosung “No Farms, No Food” leidis valijate seas selgelt vastukaja. Kuid lisaks murele meetme mõju pärast riigi toiduga kindlustatusele ja sajandeid kestnud maaelu eluviisile, mis on lahutamatu Hollandi rahvusliku identiteediga, on ka selle drastilise meetme põhjendus küsitav. Põllumajandus toodab praegu peaaegu poole riigi süsinikdioksiidi toodangust, kuid selle eest vastutab Holland vähem kui 0,4% maailma heitkogustest. Pole ime, et paljud hollandlased ei mõista, kuidas nii tühine tulu õigustab riigi põllumajandussektori täielikku ümberkorraldamist, mida juba praegu peetakse üheks jätkusuutlikumaks maailmas: viimase kahe aastakümne jooksul on peamiste põllukultuuride sõltuvus veest vähenenud. 90% ja keemiliste pestitsiidide kasutamine kasvuhoonetes on peaaegu täielikult kõrvaldatud.
Põllumajandustootjad juhivad tähelepanu ka sellele, et lämmastiku kärpimise tagajärjed ulatuvad Hollandist kaugemale. Riik on ju Euroopa suurim lihaeksportija ja suuruselt teine põllumajanduse eksportija maailmas, kohe USA järel – teisisõnu põhjustaks plaan toiduainete ekspordi kokkuvarisemise ajal, mil maailm juba seisab silmitsi toidu- ja ressursipuudus. Me juba teame, kuidas see välja näha võib. Sarnane lämmastikväetise keeld viidi läbi eelmisel aastal Sri Lankal, millel olid katastroofilised tagajärjed: see põhjustas kunstliku toidupuuduse, mis pani vaesusesse ligi kaks miljonit srilankalast, põhjustades ülestõusu, mis kukutas valitsuse.
Arvestades selle poliitika irratsionaalset olemust, usuvad paljud protesteerivad põllumehed, et selles ei saa süüdistada lihtsalt praegu Hollandi valitsust juhtivat urbanistlikku “rohelist eliiti”. Nad väidavad, et selle sammu üks põhjusi on väiketalunike turult tõrjumine, võimaldades neid välja osta rahvusvahelistel põllumajandusettevõtete hiiglastel, kes tunnistavad riigi maa tohutut väärtust – see pole mitte ainult väga viljakas, vaid ka strateegiliselt hea asukohaga, kust pääseb hõlpsasti Atlandi ookeani põhjarannikule (Rotterdam on Euroopa suurim sadam). Samuti juhivad nad tähelepanu sellele, et peaminister Rutte on Maailma Majandusfoorumi päevakorras kaaslane, mis on tuntud oma ettevõttekesksuse poolest, samas on kehaga seotud ka tema rahandusminister ning sotsiaal- ja tööminister.
Hollandis toimuv võitlus näib olevat osa palju suuremast mängust, mille eesmärk on “lähtestada” rahvusvaheline toidusüsteem. Sarnaseid meetmeid võetakse praegu kasutusele või kaalutakse mitmes teises Euroopa riigis, sealhulgas Belgias, Saksamaal, Iirimaal ja Suurbritannias (kus valitsus julgustab traditsioonilisi põllumehi tööstusest lahkuma, et vabastada maad uutele „jätkusuutlikele” põllumeestele). Põllumajandus on energiasektori järel suuruselt teine kasvuhoonegaaside heitkoguste põhjustaja, mis on loomulikult sattunud Net Zero pooldajate – st peaaegu kõigi suuremate rahvusvaheliste ja ülemaailmsete organisatsioonide – ristkülikusse. Meile öeldakse, et lahendus on säästev põllumajandus – üks ÜRO 17 säästva arengu eesmärgist (SDG), mis moodustavad nende Agenda 2030”.
See küsimus on nüüd tõstetud ülemaailmse päevakorra tippu. Eelmise aasta novembris Balil toimunud G20 kohtumisel kutsuti üles kiirendama üleminekut jätkusuutliku ja vastupidava põllumajanduse ning toidusüsteemide ja tarneahelate suunas, et tagada, et toidusüsteemid aitaksid paremini kaasa kliimamuutustega kohanemisele ja nende leevendamisele. Vaid mõni päev hiljem käivitas Egiptuses COP27 iga-aastane rohelise tegevuskava kliimatippkohtumine oma algatuse, mille eesmärk oli edendada „nihet säästva, kliimamuutustele vastupidava ja tervisliku toitumise suunas”. Selle Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni eesmärk on aasta jooksul käivitada tegevuskava kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks põllumajandussektoris.
Lõppmängule viitavad mitmed teised ÜRO dokumendid: lämmastiku kasutamise ja ülemaailmse loomakasvatuse vähendamine, lihatarbimise vähendamine ning säästvamate valguallikate, nagu taimsed või laboris kasvatatud tooted ja isegi putukate propageerimine. Näiteks ÜRO keskkonnaprogramm on öelnud, et ülemaailmset liha- ja piimatoodete tarbimist tuleb 2050.aastaks vähendada 50%. Teised rahvusvahelised ja mitmepoolsed organisatsioonid on esitanud oma plaanid globaalse toidusüsteemi ümberkujundamiseks. ELi talust lauale strateegia eesmärk on kiirendada meie üleminekut jätkusuutlikule toidusüsteemile. Vahepeal on Maailmapank oma kliimamuutuste tegevuskavas 2021.–2025.aastaks eraldamas 35% panga kogurahastusest sel perioodil põllumajanduse ja muude võtmesüsteemide ümberkujundamiseks, et tulla toime kliimamuutustega.
Nende valitsustevaheliste ja mitmepoolsete asutuste kõrval on nüüdseks põllumajanduse ja toiduainete tootmise keskkonnahoidlikuks muutmisele pühendatud suur osapoolte võrgustik – erafondid, avaliku ja erasektori partnerlused, valitsusvälised organisatsioonid ja ettevõtted. Reset the Table, 2020.aasta Rockefelleri fondi aruanne, kutsus üles loobuma keskendumisest aktsionäride tulu maksimeerimisele, et luua õiglasem süsteem, mis keskendub kõikidele sidusrühmadele õiglasele tulule ja hüvedele. See võib tunduda hea ideena, kuni mõeldakse, et “huvirühmade kapitalism” on maailma majandusfoorum, mis esindab planeedi suurimate ja võimsamate korporatsioonide huve, tugevalt propageeritud kontseptsiooni.
Rockefelleri sihtasutusel on väga tihedad sidemed WEF-iga, mis ise julgustab põllumehi kasutama „kliimapõhiseid“ meetodeid, et viia „2030.aastaks üle null-null-looduspositiivsetele toidusüsteemidele“. WEF usub samuti, et veisekasvatust ja lihatarbimist tuleb drastiliselt vähendada ning minna üle alternatiivsetele valkudele.
Vaieldamatult mõjukaim avaliku ja erasektori organisatsioon, mis on spetsiaalselt „pühendatud meie globaalse toidusüsteemi ümberkujundamisele”, on EAT-Lanceti komisjon , mis on suures osas modelleeritud Davosi „multistakeholderist” lähenemisviisist. See põhineb eeldusel, et globaalset poliitikakujundamist peaksid kujundama paljud valimata sidusrühmad, näiteks akadeemilised institutsioonid ja rahvusvahelised korporatsioonid, kes töötavad valitsustega käsikäes. See võrgustik, mille kaasasutaja on Wellcome Trust, koosneb ÜRO agentuuridest, maailma juhtivatest ülikoolidest ja korporatsioonidest, nagu Google ja Nestlé. EAT asutaja ja president Gunhild Stordalen, Norra filantroop, kes on abielus riigi ühe rikkaima mehega, on kirjeldanud oma kavatsust korraldada “Davos toiduks”.
EAT tööd toetas algselt Maailma Terviseorganisatsioon, kuid 2019.aastal võttis WHO oma heakskiidu tagasi pärast seda, kui Itaalia suursaadik ja alaline esindaja ÜRO juures Genfis Gian Lorenzo Cornado seadis kahtluse alla EAT poolt peale surutava toitumisrežiimi teadusliku aluse – mis on keskendunud taimse toidu propageerimisele ning liha ja muude loomsete toiduainete väljajätmisele. Cornado väitis, et “standardsel dieedil kogu planeedile”, mis eirab vanust, sugu, tervist ja toitumisharjumusi, “ei ole üldse teaduslikku õigustust” ja “tähendaks tuhandete aastate tervislike traditsiooniliste toitumisviiside hävitamist, mis on kultuuripärandi täielik osa ja paljude rahvaste sotsiaalne harmoonia”.
Cornado ütles, et veelgi olulisem on asjaolu, et komisjoni soovitatud toitumisrežiim “on ka toitainevaene ja seetõttu inimeste tervisele ohtlik” ning “viiks kindlasti majandussurutise, eriti arengumaades”. Samuti väljendas ta muret, et “loomse päritoluga toiduainete täielik või peaaegu täielik kõrvaldamine” hävitab veisekasvatuse ja paljud muud liha- ja piimatoodete tootmisega seotud tegevused. Hoolimata nendest muredest, mille tõstatas maailma juhtiva rahvatervise asutuse juhtiv liige ja jagab võrgustik esindades 200 miljonit väiketalunikku 81 riigis, mängib EAT jätkuvalt keskset rolli ülemaailmses toidusüsteemide radikaalse ümberkujundamises. 2021.aasta ÜRO toidusüsteemide tippkohtumisel, mis sai alguse WEF-i ja ÜRO peasekretäri partnerlusest, anti Stordalenile juhtroll.
See piiride täielik hägustumine avaliku ja era-ettevõtete sfääride vahel põllumajandus- ja toiduainesektoris toimub ka teistes valdkondades – Bill Gates seisab kuskil keskel. Põllumajandusele keskendub tervishoiu kõrval ka Bill ja Melinda Gatesi sihtasutus, mis rahastab mitmeid algatusi, mille eesmärk on suurendada toiduga kindlustatust ja edendada säästvat põllumajandust, nagu Gates Ag One, CGIAR ja Alliance for a Green Revolution in Africa. Kodanikuühiskonna organisatsioonid on aga süüdistanud fondi oma mõjuvõimu kasutamises rahvusvaheliste korporatiivsete huvide edendamiseks globaalses lõunas ja surve avaldamiseks ebatõhusate (kuid väga tulusate) kõrgtehnoloogiliste lahenduste eest, mis ei ole suures osas suutnud suurendada ülemaailmset toidutootmist. Gatesi säästev põllumajandustegevus ei piirdu ka arengumaadega. Lisaks investeerimisele taimsetesse valguettevõtetesse, nagu Beyond Meat ja Impossible Foods, on Gates ostnud USA-s tohutul hulgal põllumaad, et saada riigi suurimaks põllumaa eraomanikuks.
Tema kehastatava globalistliku suundumuse probleem on ilmne: lõppkokkuvõttes on väike ja keskmise suurusega põllumajandus säästvam kui suur tööstuslik põllumajandus, kuna seda seostatakse tavaliselt suurema bioloogilise mitmekesisuse ja maastikuelementide kaitsega. Väiketalud pakuvad ka tervet rida muid avalikke hüvesid: aitavad säilitada elavat maa- ja äärealasid, säilitada piirkondlikku identiteeti ja pakkuda tööd vähemate töövõimalustega piirkondades. Kuid mis kõige tähtsam, väikesed talud toidavad maailma. 2017.aasta uuring näitas, et “talupoegade toiduvõrk” – suurpõllumajandusest lahti ühendatud väiketootjate mitmekesine võrgustik – toidab üle poole maailma elanikkonnast, kasutades ainult 25% maailma põllumajandusressurssidest.
Traditsiooniline põllumajandus on aga kannatanud enneolematu rünnaku all. Väikesed ja keskmise suurusega põllumajandustootjad on allutatud sotsiaalsetele ja majanduslikele tingimustele, milles nad lihtsalt ei suuda ellu jääda. Talupoegade talud kaovad Euroopas ja teistes piirkondades murettekitava kiirusega maailma toiduoligarhide kasuks – ja seda kõike tehakse jätkusuutlikkuse nimel. Ajal, mil nälg kannatab endiselt peaaegu miljardit inimest üle maailma, ei saaks Hollandi põllumeeste õppetund olla pakilisem ega inspireerivam. Vähemalt praegu on veel aega Great Food Resetile vastu seista.
