Seoses politsei peadirektor Elmar Vaheri kinnipidamisega kelmuse kahtluses, tekib rida küsimusi, millele peavoolumeediast ning poliitikute avaldustest vastuseid ei leia.
Imestust äratab ägedus, millega Vaheri tegevusele reageeriti. Ei tule meelde, et mõnes riigis oleks politseidirektori pisisulitsemise puhul kasutatud võimalikest kõige karmimat meedet ja kõrge ametnik kinni peetud. Eesti jõuab sellega kindlasti Guinessi rekorditeraamatusse. Jääb kahtlus, kas selline äärmuslik rangus oli hädavajalik või oleks piisanud lihtsalt ülekuulamisele kutsumisest? Ei tahaks hästi uskuda, et Vaher oleks uurimisest kõrvale hoidnud või suisa põgenenud. Politseidirektorina aastaid töötanud mees ei hakka selliste mõttetustega oma olukorda veelgi keerulisemaks muutma. Aga ju siis kellelgi oli vaja oma võimu tõestamiseks karmi kätt näidata, mõtlemata, milline suurepärane kaart mängiti selle etendusega kätte meie suhtes just mitte kõige sõbralikuma naaberriigi propagandamasinale. Jääb vaid oodata, millises kastmes Vaheri kinnipidamist sealses pressis esitatakse.
Vaheri kaasus heidab ebaõiglaselt varju Eesti politseile ja politseinikele, kes pole sellist negatiivset tähelepanu millegagi teeninud. Olgem ausad, mõned harvad erandid välja arvatud, on meie politsei ja selle teenistujad igati tasemel ning väärivad tunnustust, mitte mahategemist juhtide näpukate tõttu. Jääb arusaamatuks, et kui prokuratuur oli Vaheri-Heldna salasobingust teadlik alates läinud aasta sügisest, nagu meedias väidetakse, siis miks ei sekkutud kohe? Või maksabki arusaam, et laseme kurjategijal oma bisnisi lõpuni ajada, siis saab talle raskema karistuse soolata. Vaata, kust otsast tahes, igatahes tundub see suhteliselt magedana, kui õiguskaitseorganid kuriteo tõkestamise asemel lasevad sellel tuimalt toimuda.
Elmar Vaheriga seostub varasemast riigi krediitkaardi väärkasutamine kallite saabaste ostmisel, ent toona viskusid mitmed lugupeetud poliitikud tema kaitsele. Mis siis nüüd on teisiti, et poliitiline ringkaitse vaikib? Kas Vaheri indulgents on kaotanud kehtivuse või senised kaitseinglid jäänud tiivutuks? Igatahes tuleks tänaste paljastuste taustal uurida ka Vaheri senise karistamatuse telgitaguseid, sest kui juba, siis juba. Samuti vajaks selgitamist, miks lasti tal Heldna asjas seadustest mööda hiilida, kui uurimisorganuid juba pool aastat kõigest teadlikud olid.
Vaheri-Heldna lugu pole lihtsalt ühe pensonilesiirduva tippametniku ja tema politseidirektorist semu kelmuse fakt, vaid midagi sootuks suuremat. Löögi all on Eesti politsei usaldusväärsus ning riigi maine ning selle eest tuleb anda vastust mitte üksnes kahel kinnipeetud mehel. Samas ei saa demokraatlik riik laskuda inkvisitsiooni tasemele, tehes Vaheri meedias mõnuga maatasa. Ei tohi unustada, et sellel mehel on ka teeneid riigi ees. Ärgem keskendugem Vaheri tuleriidale saatmisega vaid selgitagem rahulikult ja tasakaalukalt välja toimunud kuritarvituste anatoomia.
Vsevolod Jürgenson
