Miks me peaksime uskuma e-hääletuse osas inimesi, kes on meile aastaid kõige SARS-CoV-2 puutuva osas valetanud ja on tänaseni oma vigade tunnistamise asemel valmis pigem meid kõiki süstidega ära tapma, küsib Karol Kallas.
OBJEKTIIV: https://objektiiv.ee/karol-kallas-lopetame-hamamise-ning-uurime-e-valimisi-teaduslikult/
Eestil on seljataga kolm ränka aastat, kus näiliselt meie oma valitsus on Eesti inimestele “kohutava pandeemia” kohta sisuliselt kõiges valetanud. Ainuüksi rumal jutt peaks inimesed poliitikast eemal hoidma, aga selle jutuga kaasnes tegevuskava, mis mõjus hävitavalt laste hariduskäigule, Eesti riigi majandusele, rahvatervisetööstuse, teadusvaldkonna ja teadlaste usaldusväärsusele ning ühiskonna koosmeelele.
Kõige lõpuks sunniti inimestele peale, seda eelnevalt vajalikul määral teaduslikult läbi uurimata, väidetavalt Covid-19 vastu aitavaid, “rasket haigestumist ja surmasid ära hoidvaid”, süste. Terve ühiskond sooviti ära vaipsüstida survemeetoditega, mis meenutavad pigem 20. sajandi kõige jubedamaid totalitaarseid režiime kui 21. sajandi vaba ja demokraatlikku ühiskonda.
Tartu Ülikoolist pärit super-eetikud ilmselt arvavad tänaseni, et Covid-19 oli midagi nii erakordselt uut, et see nõudis uut eetikat. Uus eetika lubas selliste inimeste arvates, nagu seda on reformierakondlane Margit Sutrop, saata kogu senise meditsiinieetika koos põhiseaduse ja järeleproovitud masshaigestumise haldamise poliitikatega kohta, kuhu päike ei paista.
Kui esimesel poolaastal, mil maailma “ähvardas kohutav tõbi”, võis ühiskonna kinnipaneku ja piirangutega leppida, siis hiljemalt 2020. aasta sügistalve alguseks oli pisutki mõtlevatele inimestele selge, et kõik ei ole päris nii, nagu poliitikud, rahvatervisetööstuse esindajad ja paraku ka tuntud teadlased meile räägivad.
Kellel vähegi olid silmad peas, nägid et ühiskonna sulgemistest, inimeste üksteisest eemale sundimisest ja maskikandmisest ei olnud mitte mingisugust kasu. Inimestest, kes julgesid sellised mõtted avalikult välja öelda, tehti paariad, väärteabe levitajad, “teaduse” vihkajad, putinistid ja mis kõik veel.
Ühiskonna kinnipanek tõi Eesti majandusele kaasa kahju, mida võib eurodes mõõta seitsmekohalise numbriga ja need kahjud alles kuhjuvad. Ühiskonna sulgemine mõjus hävitavalt inimeste, eriti laste ja noorte, vaimsele tervisele. Maskikandmine, mis oli kasude-kahjude võrdluses täiesti mõttetu, mõjus eriti kahjulikult nooremate laste sotsiaalsele arengule.
Ühendkuningriigis kestab tänaseni seni sajandi suurim skandaal, milles rullub lahti riigi valitsuse elajalikkus, upsakus, tühisus ja rumalus. Kuna Eestis tehti kõik asjad samamoodi, siis võib arvata ainult kahte asja:
- Kas Kaja Kallase valitsuse ministrid olid/on tõeliselt rumalad, et kõiki koroovahullusi, mis maailmas korda saadeti, järele ahvida;
- Kaja Kallas ja tema valitsuse liikmed vihkavad inimesi samal määral kui Ühendkuningriigi valitsus seda tegi. Sellise seisukoha toetuseks räägib kaasa tõik, et Matt Hancock ja Tanel Kiik on, vähemalt eemalt vaadates ning nende poliitilise käitumise järele hinnates, üpris ühtemoodi inimesed.
Stratkommarid ja korporatiivne meedia korrutasid ilmselt miljoneid kordi, et “uskuda tuleb teadust” ja tegema peab kõike nii, nagu valitsus käsib. Rahvatervisetööstus ja teadlaskond unustas suuremas osas igasuguse moraali ning sellest sai põhiseaduse vastast türanniat kehtestava valitsuse suuvooder. Kui selles seltskonnas on vähegi moraali järel, siis just nemad peaksid tänaseks kuhjunud teadustööde peale teadma, kui hullumeelne ja vale oli kogu koroovapoliitika. Kuid kas keegi on vähemalt vabandanud?
Nii kaua kui e-hääletuse usaldusväärsus pole teaduslikult tõestatud, on see põhiseaduse vastane, sest Eesti põhiseadus põhineb heal teadusel.
Aga ühe asja sai koroova ajal vähemalt selgeks: Kaja Kallase valitsus ja Eesti nomenklatuur usaldab teadust. Kuna Eestis toimuv e-hääletamine on maailmas suhteliselt erakordne – sellist lahendust ei toeta isegi Euroopa Liidu tellimusel valminud teadustööd – ja päris suur osa Eesti ühiskonnast pole selle usaldusväärsuses kindlad, siis tuleb e-hääletamise, ehk kogu Eesti demokraatia, usaldusväärsuse tagamiseks korraldada kõiki korraliku teadustöö nõudmisi järgiv e-hääletuse teaduslik katse.
Selles uuringus peavad olema tark- ja riistvara analüüsimise kõrval omal kohal pimekatsed (blinded experiment), uuringu tulemusi peaks kontrollima vähemalt kahe-kolme kontrollgrupi peal, seda peaksid saatma ulatuslikud – vähemalt kümne tuhande inimese lotovalimiga – rahvaküsitlused ning kõige lõpuks peavad selle uuringu kõik tulemused olema üheselt korratavad.
Inimestel, kes usuvad demokraatiasse ja teadusesse peaks sellise uuringu üle olema ainult hea meel, sest see kõrvaldaks kõik kahtlused ja lõpetaks muidu igaveseks kõlama jääva e-hääletuse teemalise vingumise. Inimesed ja parteid, kes on sellise uuringu vastu elik kardavad seda, ei sobi liberaalsesse demokraatiasse ja nende suhtes tuleb kehtestada sanitaarkordon. Tegemist on vandenõuteoreetikute ja teaduse vihkajatega, kes tänasesse ühiskonda oma klikiaegsete veendumustega ei sobi.
Seni kui e-valimiste asja lõplikult selgeks tegevat teaduslikku uuringut ei ole läbi viidud, on kõigil inimestel kõik põhjused e-valimiste usaldusväärsuses ja õiguspärasuses kahelda ning arvata, et alates esimestest e-hääletusest on Eesti inimesi armetult petetud. Et Eesti “demokraatia” on üks vastik näitemäng, millel pole demokraatiaga mitte midagi pistmist.
Infotehnoloogia maailmas kehtib maksiim, et kui asi on “tark”, sellel on mingi kokkupuude massandmetöötluse ja infotehnoloogiaga, on see haavatav. Lõpuni turvalisi IT-süsteeme ei ole olemas.
E-hääletuse teadusuuringu korraldamine on Eesti riigi, rahva, kultuuri ja keele säilimise seisukohast esmatähtis ülesanne. See oleks oluline kogu demokraatliku maailma jaoks, sest aitaks muuta demokraatia tõhusamaks ja usaldusväärsemaks.
Eesti käes on võimalus päästa maailma demokraatia!
