Autor Patrick Keeney, vahendab The Epoch Times
Prantslastel on tabav väljend nende ärritavate hetkede kohta, kui pärast ägedat vestlust saabub hilinenult täiuslik vastus. Nad nimetavad seda l’esprit de l’escalier’iks – „trepi vaimukuseks“.
See fraas tabab seda liigagi inimlikku viivitusega kaasnevat kõneosavushäiret. Terav vastus, peen vastus – need ei tule dialoogi kuumuses, vaid alles pärast seda, kui on selja pööratud ja trepist alla laskutud. „Kui ma vaid oleksin öelnud …“ See on kogemus, millega olen väga tuttav.
Ometi tõusen ma aeg-ajalt võimaluse peale. Üks selline juhtum pakub siiani väikest rahuldust. Inglismaalt pärit külaline võttis enda peale ülesandeks mind Saksa auto juhtimise pärast noomida. Ta kuulutas, et ta ei saa kunagi seda omada, mitte pärast Luftwaffe poolt Inglismaale sõja ajal tekitatud hävingut. Mõte oli eksimatu: minu sõidukivalik kujutas endast moraalset läbikukkumist. Ta sõitis, teatas ta mulle uhkusega, Toyota Camryga. Seekord vastasin ma otsekohe: „Ah, noh, ma ei saa kunagi Jaapani autot omada, mitte pärast seda, mida Jaapani armee meie Kanada poistega Hongkongis tegi.“
Me vahetasime teemat.
See lühike sõnavahetus tuli mulle meelde, kui jälgisin hiljutisi Tesla vastu suunatud vaenulikkuse paroksüsme.
Autode müügikohti on süüdatud, sõidukeid on vandaliseeritud ja omanikke on silmakirjatsevate kodanike poolt parklates ahistanud, moraalset hukkamõistu irvitades.
Selle murettekitavaks leidmiseks ei pea olema aktsionär, Tesla omanik ega Elon Muski austaja. See küsimus ületab isiksuste või parteiliste vaadete piirid.
See on kodanikupatoloogia sümptom, kus ideoloogiline rahulolematus on tähtsam kui ühised saavutused ning kus majanduslik edu ei ole enam tähistamise põhjus, vaid poliitilise lojaalsuse lakmuspaber.
Kui hr Musk toetab seisukohti, mis kellelegi ebameeldivad on, on olemas demokraatlikud mehhanismid nende vaidlustamiseks.
Kuid terve ettevõtte – selle töötajate, tarbijate, toodete – mustamine selle asutaja poliitiliste ekstsentrilisuse põhjal on intellektuaalne laiskus, mis maskeerub moraalseks veendumuseks.
See tõstatab ka sügavama küsimuse, mis viib meid asja tuumani: millised korporatsioonid, kui üldse, on moraalselt nii laitmatud, et me saame nende tooteid tarbida ilma avalikkuse hukkamõistuta? Kas ajastul, mis on üha enam küllastunud vooruslikkuse märgistamisest ja performatiivsest eetikast, kas peaksime nüüd oma tarbijavalikuid pidama moraalseteks deklaratsioonideks?
Sellisel juhul muutub standard kiiresti vastuvõetamatuks.
Mõelge Henry Fordile, kelle panus Ameerika tööstusse oli võrreldav vaid tema antisemitismi virulentsuse poolest.
Ford rahastas kurikuulsa võltsingu „Siioni vanemate protokollide” levitamist ning tema ajaleht The Dearborn Independent avaldas materjali, mis hiljem natsipropagandiste rõõmustas. Kas ideoloogilise puhtuse loogika kohaselt peame nüüd oma Fordid hülgama ja kõik tema nime kandvad sihtasutused likvideerima?
Või mõelge Apple’ile. Ettevõtet, mida kiidetakse oma elegantse disaini ja innovatsiooni eest, on kritiseeritud ka välismaise tootmise tõttu, eriti Foxconni kaudu, kus teated halbade töötingimuste kohta on tekitanud ülemaailmset muret.
Kas me peaksime siis vastupanu märgiks oma iPhone’id ära viskama, MacBookid põlema panema ja Apple’i poodi boikoteerima?
Coca-Cola, Nestlé, Nike ja Amazon on kõik silmitsi seisnud omaenda arveteõiendamise väljakutsetega – keskkonnaseisundi halvenemine, tööjõu ekspluateerimine, maksudest kõrvalehoidumine ja konkurentsivastane käitumine.
Isegi niinimetatud „rohelised tööstusharud”, mis on pealtnäha jätkusuutlikkuse eeskujud, on takerdunud murettekitavatesse reaalsustesse: koobalti ja liitiumi kaevandamine (sageli laste tööjõu kasutamisega), päikese- ja tuuleenergia tehnoloogiate keskkonnamõju ning haruldaste muldmetallide kaevandamise geopoliitilised tagajärjed.
Ja kuidas on lood traditsiooniliste meediaorganisatsioonidega, mille valikuline kajastus, ideoloogiline kalduvus ja kohati esinevad valed on külvanud segadust ja süvendanud lõhesid? Kui me nõuame oma tootjatelt moraalset õiglust, kas me ei peaks sama standardit nõudma ka oma ajakirjanikelt ja meediaorganisatsioonidelt?
Nimekiri on lõputu. Langenud maailmas ei nõua iga korporatsiooni ja institutsiooni hukkamõistmine moraalsete puuduste pärast erilist kujutlusvõimet. Ometi on see just nimelt mõte: Tesla vastu suunatud moraalne pahameel ei ole põhimõtteline, vaid oportunistlik. See puudutab vähem eetikat ja rohkem tribalismi.
See ei tähenda, et eetika ei peaks kaubanduses rolli mängima. Pigem hoiatab see tarbimise politiseerimise eest, kus meie ostud muutuvad ideoloogilise identiteedi sümboliteks. Ühiskond, mis nõuab oma ettevõtetelt moraalset täiuslikkust, kuid teeb seda valikuliselt, mitte sidusa põhimõtte, vaid parteilise kuuluvuse alusel, ei ole moraalselt tõsine. See on lihtsalt moraalne teater. Hiljutine Tesla-vastase vaenu laine on vähem seotud südametunnistusega kui vaatemänguga.
Kuid moraalne tõsidus nõuab enamat kui loosungeid. See nõuab järjepidevust, alandlikkust ja mis kõige tähtsam, meie ühise ebatäiuslikkuse tunnistamist. Ilma nendeta ei ole meie tarbimisharjumuste pärast süüdistavad protestid eetilise vastupanu aktid, vaid tühjad žestid – hõimutotemid kultuurisõja teatris.
Selles artiklis väljendatud seisukohad on autori arvamused ega kajasta tingimata The Epoch Timesi ega ZeroHedge’i seisukohti.
