Justiitsminister Liisa Pakosta on kummaline poliitnähtus, kes äärmiselt ilmekalt kehastab valitsuse arrogantset hoolimatust riigi ja rahva vastu. Esindades sookvootide toel valitsusse sattunud võhiklike asjatajate usinat klikki, suudab ta külvata segadust nii ministeeriumis kui kogu riigis. Kõiketeadva eneseimetlejana võtab ta sõna paljudel teemadel, lükates ümber asjatundjate arvamusi, kui need parsjagu koalitsioonigeeniuste kinnisideedega ei klapi, ja ajab muidu kõrgtasemel udu. See viimane iseloomustab michaliitlikku valitsuskabinetti tervikuna. Ent Pakosta põhimure seisneb soovis, vedada Eestisse massiliselt välismaiseid kurikaelu, sest vanglates valitsevat omadest kriminaalidest kibe puudus.
Tahaks uskuda, et Pakosta suur mure saab peagi lahenduse, kui hakatakse õiglaselt hindama tegusid, millega kallase-michali blokk on riigi kuristikku tõuganud. Demokraatia üks põhimõtteid seisneb vastutuse võtmises oma tegude või tegematajätmiste eest ja rahval on õigus vähemalt loota, et saabub aeg, kui kõik tema turjal liugu laskjad oma nurjatuste eest õiglase karistuse pälvivad. Siis ei salastata miljoinitepätsamise dokumente 75 aastaks, ei venitata Tallinna Sadama laadis protsessidega seni, kuni aegumine sullerid kongist päästab, ega mõisteta otsuseid vastavalt sellele, millisesse erakonda maksumaksja rahakoti kallal krõbistanud rott kuulub. Seni peame leppima teadmisega, et Vabariigi 107. sünnipäeva eel on muretult riiki kottivad kallaslased-michallased tõuganud meid olukorda, kus elu võimalikkus Eestis satub üha suurema küsimärgi alla.
Tuulest viidud elekter.
Samal ajal kui meie austet poliitiline eliit pakatab uhkusest, et Venemaa võrgust lahtiühendamine möödus suuremate vahejuhtumiteta ning Kristen Michal põhjab neetud vastalisi, kes ei mõista, millist helget tulevikku tõotab meile tuulikutest täidet maa, oleme oma elektrihindadega jõudnud tõelisesse maailma tippklassi. Näiteks 9. veebruaril nautisid eestlased elektrihinda, mis ületas ülelahe naabrite kulutused elektrimolekulide ostuks lausa 80 korda. Jah, samal ajal kui Soomes maksis elekter kell 16.00-17.00 4 eurot MWh, oli Eesti hind 325 eurot MWh. Kogu päeva jooksul püsis Soome hind keskmiselt 4-6 eurot MWh, Eesti hind aga ületas 100 eurot MWh. Vaat nii suured on olnud meie edusammud elektrihinna üleskruvimisel! Mida oodata veel siis, kui Michali soovid täituvad ning praegusele megahinnale lisanduvad tuuleparkide toetustasud ja arvukate ülekandeliinide rajamiseks tehtud investeeringute maksumus?
Kes vastaks, mis on Eestis valesti, et me end elektri eest hingetuks plekime, samas kui naabrid naudivad normaalseid kulusid, sest pole kogu elektrimajandust rajanud tühjalt tallavatele tuulikutele ja pilviseil päevil nukralt vaikivatele päikesepaneelidele? Kas keegi võtab vastutuse?
Eestit hävitatakse.
Eesti riikluse hävitamine väljendub pidurdamatus inflatsioonis ja röögatutes hindades, mis panevad inimesi riigist lahkuma, sest elu Maarjamaal muutub tänu valitsuse visklevale maksufestivalile võimatuks.
Eesti Ekspressis avaldatud Eesti ja Soome hindu võrdlev lugu ei jäta kahtlust, et meie riigis suretatakse elu teadlikult välja. Meie inimeste sissetulek on võrreldes soomlastega kordades väiksem, ent hinnad, mida kaupade eest maksame, kasvanud ulmelisteks. Ekspressist saime teada, et 17 tootega toidukorv läheb Soomes maksma 63 eurot, Eestis 112. Kartul ja juust on Soomes odavamad kui Eestis. Marineeritud kanakoivad maksavad Soomes 2,2 eurot kilo, Eestis üle 8. Kummalisel kombel on Eestis valmistatud jahu Soomes odavam. Mähkmete eest küsitakse lapsevanematelt Eestis 23, Soomes 12 eurot. Riidedki on Soomes odavamad, samuti beebikaubad ja mänguasjad. Eesti on üks vähestest Euroopa riikidest, kus ei kehti toidule madalam käibemaksumäär. Juulis tõuseb meil käibemaks 24 protsendini, kusjuures toidule erisusi ei tehta. Soomes on toiduainete käibemaks 14 protsenti. Peale suvist maksutõusu edestab ainsa Euroopa Liidu riigina Eestit toiduainete käibemaksumääras üksnes Taani.
Pidu katku ajal.
Eestlased maksavad end sõna otseses mõttes surnuks, kuid see ei võta poliitiliselt eliidilt tahtmist katku ajal pidutseda. Vabariigi aastapäeval korraldab vaikides kõiki sigadusi heaks kiitev president Karis traditsioonilise vastuvõtu, kus ordeni saab kaela Eesti allakäigule aluse pannud molekulaarmogul Kaja Kallas. Eelmisel aastal kulutati vastuvõtu korraldamisele enam kui 260 000 eurot maksumaksja raha ning selgi aastal ei soovita pidustuste arvelt koonerdada, sest ega siis poliitkartell pea ise maksma, vaid kulud kannab põlatud poetagune maksumaksja, kelle kõri on halastamatult maksufestivali korraldava valitsuse kämmalde vahel.
Kui presidendis oleks säilinud veel veidigi empaatiavõimet, loobuks ta piinliku peo korraldamisest olukorras, kus suur osa kodanikest ei saa endale isegi igapäevast normaalset toitu lubada, ning annetaks edevale nomenklatuurile sisse sööta plaanitavad sajad tuhanded näiteks Tallinna Lastehaiglale magnetresonantstomograafi ostmiseks, mille jaoks riik ei suvatse raha eraldada, ent mis täpset diagnostikat võimaldavana, aitaks päästa kümnete laste elusid. Poliitikud, kelles on säilinud veidigi ausat meelt ja võimet piinlikkust tunda, peaksid aga peokutsest viisakalt loobuma.
Eesti seisab valiku ees, kas jätkata allakäiguspiraalil või rabeleda madalseisust välja ja ehitada riik taas elamisväärsena üles. Esimene samm Eesti päästmiseks oleks erakorraliste e-mürgist vabade valimiste väljakuulutamine ja praeguste skeemitajate vastutusele võtmine. Laheneks ka Pakosta mure, mida teha tühjade kongidega.
Tahaks uskuda, et Pakosta suur mure saab peagi lahenduse, kui hakatakse õiglaselt hindama tegusid, millega kallase-michali blokk on riigi kuristikku tõuganud. Demokraatia üks põhimõtteid seisneb vastutuse võtmises oma tegude või tegematajätmiste eest ja rahval on õigus vähemalt loota, et saabub aeg, kui kõik tema turjal liugu laskjad oma nurjatuste eest õiglase karistuse pälvivad. Siis ei salastata miljoinitepätsamise dokumente 75 aastaks, ei venitata Tallinna Sadama laadis protsessidega seni, kuni aegumine sullerid kongist päästab, ega mõisteta otsuseid vastavalt sellele, millisesse erakonda maksumaksja rahakoti kallal krõbistanud rott kuulub. Seni peame leppima teadmisega, et Vabariigi 107. sünnipäeva eel on muretult riiki kottivad kallaslased-michallased tõuganud meid olukorda, kus elu võimalikkus Eestis satub üha suurema küsimärgi alla.
Tuulest viidud elekter.
Samal ajal kui meie austet poliitiline eliit pakatab uhkusest, et Venemaa võrgust lahtiühendamine möödus suuremate vahejuhtumiteta ning Kristen Michal põhjab neetud vastalisi, kes ei mõista, millist helget tulevikku tõotab meile tuulikutest täidet maa, oleme oma elektrihindadega jõudnud tõelisesse maailma tippklassi. Näiteks 9. veebruaril nautisid eestlased elektrihinda, mis ületas ülelahe naabrite kulutused elektrimolekulide ostuks lausa 80 korda. Jah, samal ajal kui Soomes maksis elekter kell 16.00-17.00 4 eurot MWh, oli Eesti hind 325 eurot MWh. Kogu päeva jooksul püsis Soome hind keskmiselt 4-6 eurot MWh, Eesti hind aga ületas 100 eurot MWh. Vaat nii suured on olnud meie edusammud elektrihinna üleskruvimisel! Mida oodata veel siis, kui Michali soovid täituvad ning praegusele megahinnale lisanduvad tuuleparkide toetustasud ja arvukate ülekandeliinide rajamiseks tehtud investeeringute maksumus?
Kes vastaks, mis on Eestis valesti, et me end elektri eest hingetuks plekime, samas kui naabrid naudivad normaalseid kulusid, sest pole kogu elektrimajandust rajanud tühjalt tallavatele tuulikutele ja pilviseil päevil nukralt vaikivatele päikesepaneelidele? Kas keegi võtab vastutuse?
Eestit hävitatakse.
Eesti riikluse hävitamine väljendub pidurdamatus inflatsioonis ja röögatutes hindades, mis panevad inimesi riigist lahkuma, sest elu Maarjamaal muutub tänu valitsuse visklevale maksufestivalile võimatuks.
Eesti Ekspressis avaldatud Eesti ja Soome hindu võrdlev lugu ei jäta kahtlust, et meie riigis suretatakse elu teadlikult välja. Meie inimeste sissetulek on võrreldes soomlastega kordades väiksem, ent hinnad, mida kaupade eest maksame, kasvanud ulmelisteks. Ekspressist saime teada, et 17 tootega toidukorv läheb Soomes maksma 63 eurot, Eestis 112. Kartul ja juust on Soomes odavamad kui Eestis. Marineeritud kanakoivad maksavad Soomes 2,2 eurot kilo, Eestis üle 8. Kummalisel kombel on Eestis valmistatud jahu Soomes odavam. Mähkmete eest küsitakse lapsevanematelt Eestis 23, Soomes 12 eurot. Riidedki on Soomes odavamad, samuti beebikaubad ja mänguasjad. Eesti on üks vähestest Euroopa riikidest, kus ei kehti toidule madalam käibemaksumäär. Juulis tõuseb meil käibemaks 24 protsendini, kusjuures toidule erisusi ei tehta. Soomes on toiduainete käibemaks 14 protsenti. Peale suvist maksutõusu edestab ainsa Euroopa Liidu riigina Eestit toiduainete käibemaksumääras üksnes Taani.
Pidu katku ajal.
Eestlased maksavad end sõna otseses mõttes surnuks, kuid see ei võta poliitiliselt eliidilt tahtmist katku ajal pidutseda. Vabariigi aastapäeval korraldab vaikides kõiki sigadusi heaks kiitev president Karis traditsioonilise vastuvõtu, kus ordeni saab kaela Eesti allakäigule aluse pannud molekulaarmogul Kaja Kallas. Eelmisel aastal kulutati vastuvõtu korraldamisele enam kui 260 000 eurot maksumaksja raha ning selgi aastal ei soovita pidustuste arvelt koonerdada, sest ega siis poliitkartell pea ise maksma, vaid kulud kannab põlatud poetagune maksumaksja, kelle kõri on halastamatult maksufestivali korraldava valitsuse kämmalde vahel.
Kui presidendis oleks säilinud veel veidigi empaatiavõimet, loobuks ta piinliku peo korraldamisest olukorras, kus suur osa kodanikest ei saa endale isegi igapäevast normaalset toitu lubada, ning annetaks edevale nomenklatuurile sisse sööta plaanitavad sajad tuhanded näiteks Tallinna Lastehaiglale magnetresonantstomograafi ostmiseks, mille jaoks riik ei suvatse raha eraldada, ent mis täpset diagnostikat võimaldavana, aitaks päästa kümnete laste elusid. Poliitikud, kelles on säilinud veidigi ausat meelt ja võimet piinlikkust tunda, peaksid aga peokutsest viisakalt loobuma.
Eesti seisab valiku ees, kas jätkata allakäiguspiraalil või rabeleda madalseisust välja ja ehitada riik taas elamisväärsena üles. Esimene samm Eesti päästmiseks oleks erakorraliste e-mürgist vabade valimiste väljakuulutamine ja praeguste skeemitajate vastutusele võtmine. Laheneks ka Pakosta mure, mida teha tühjade kongidega.
Vsevolod Jürgenson
