Täna mõlgutan mõtteid sellest, milline saab olema REAALNE olukord, juhul kui, Venemaa leiab piisavalt põhjust ellimineerida Eesti logistika ja energiataristu, ja NATO baasid. Niisiis, lülitame sisse oma fantaasia ja hakkame ette kujutama, mis saab Eesti elust ja tulevikust kui pommid hakkavad kukkuma meie territooriumile. On selge, et tekib meeletu kaos, kus vägivald, rüüstamised ja omavaheline tapmine, pole sugugi välistatud. Arvatavasti algab jälle maffia ajastu, nii nagu 90ndatel “hoidsid korda“ allilmategelased.
Mismoodi meditsiin vastu peab? Kuidas saab lood olema arstiabiga? Juba praegu Eesti tervishoid tudiseb ja võdiseb, vaevu saades hakkama üha suureneva koormusega. Kuidas saab olukord olema kütusega? Kust seda sisse tuuakse, kui piirid kinni ja ei sõida enam ei lennukid ega laevad?
Eesti ühiskonna ettevalmistus kriisiks on NULL. Pole meil ei õhutõrjet ega varjendeid tsiviilelanike kaitseks. Tahaks teada, palju on riigis toidutagavarasid, juhul kui Suwalki uks Euroopasse kinni lüüakse? Vaktsiinide kokku ostmise asemel peaks Eesti valitsus hoopis toidutagavaradele mõtlema!
Me ei saa isegi oma ilmastiku poolt tekitatud kriisidega hakkama. Iga natuke suurem torm halvab elektrivarustust pea pooles Eestis nädalateks, aga “usume”, et sõjaolukorras olles, saab kõik kenasti kontrolli all olema?
Tekib nälg ja tõeline olelusvõitlus. Milline on meie praeguste poliitikute strateegia kogu selle kaosega toime tulemiseks? On absoluutselt selge, et Venemaa ei hakka mitte ühegi praeguse russofoobse poliitikaga mitte mingisuguseid läbirääkimisi pidama. Eesti tulevik ja tegelikult ka kogu Euroopa tulevik, hakkab sõltuma sellest, kui hästi suudetakse taastada normaalsed diplomaatilised suhted Venemaaga.
Vaadakem faktidele otsa. Ukrainas käib lõppvaatus; rinne on kokku kukkumas, sõdijaid mehi pole, raha pole, elektrit pole. Ei tea millele loodetakse? Kas Baltikumil on tõesti olemas mingi salapärane imerohi, mis Venemaa seljatab? Siiani pole ei USA suur rahakott, ega NATO kollektiivne toetus Ukrainale edu toonud. USA on kaotanud huvi ja rahaline toetus on täiesti olematuks kuivanud ning Euroopa relvalaod tühjad. Venemaal aga sõjaline võimsus ja sõltumatus lääne majandusest kasvab iga päevaga!!!
Lääne riikide suureks probleemiks on võimetus kaotusega väärikalt leppida ja suutmatus suhteid Venemaaga viisakalt reguleerida. Oma suureks puhutud arrogantsuses korrutatakse tühje lubadusi Ukraina võidust ja loobitakse mõttetuid solvanguid Venemaa poole, hoomamata, et Euroopa oma laguneva majandusega on nagu amputeeritud sant, kes vaevleb fantoomvalude käes ja ei saa veel aru, et jalad on alt lõigatud.
Tuletan meelde, et II maailmasõja kõige verisemad lahingud toimusid 1945 aasta kevadel, kui oli juba selge, et Saksamaa on sõja kaotanud. Ka praegu, käib vaid Ukraina kaotuse verine lõplik vormistamine.
Eesti ühiskonnas on rahust rääkimine hetkel kuritegu, aga mitte enam kauaks. Varsti, varsti , kui varemete vahel oma laipu kokku riisume, siis tuleb see aeg , kus tänased “kurjategijad” on rahvuslikud kangelased, ainukesed, kes suudaks hakata looma normaalseid ja Eestile kasulikke suhteid Venemaaga. Mõelgem selle peale armas rahvas. Pöörakem pilk tulevikku ning mõelgem hoolikalt ja targalt. Lähtume sellest, mis on Eestile KASULIK. Ei tasu kaasa minna väärastunud venevastase ideoloogiaga. See maksab meile kurjalt kätte. Eriti tänasel, kaasaegsel digiajastul, kus iga sõna ja ütlus on talletatud igavesti interneti mällu ja kättesaadav kõigile!
Vihkamine ei vii elu edasi. Hoidkem kokku ja õppigem olema väärikad, objektiivsed ja NEUTRAALSED!
/Ülle Pukk/
