Kui mõelda, kuhu me ühiskonnana oleme jõudnud, siis on huvitav, milliste sõduritega on meie kaitsevõime Venemaa vastu. Ma üldse ei imesta, kui Venemaa tunneb ennast kindlalt. Palja tehnikaga sõdu ei võideta, sest selle opereerimiseks on vaja sõdureid, kes tulevad lahinguväljal toime ka siis, kui tehnika hävineb. Paraku on voolitud selline ühiskond, mis pingele vastu ei pea ning mis esimese kuu jooksul annab alla sooviga koju pehmete linade vahele pääseda, et näonahk ei kahjustuks.
Liigne liberaalsus laste kasvatamisel hakkab just nüüd, sõja olukorras, vilju näitama, sest pole lihtsalt kedagi sõtta saata, kes lahingutandril tulemust suudaks tuua. Ukraina sõda näitab lääne ühiskonnale, mis tegelikult sõda on. See, et me käime korra metsas kahuriga pauku tegemas ja vaatame kui ägedad on liitlaste tankid ja lennukid, ei too meile tegelikku sõja reaalsust. Isegi meile, kes meist on nõukogudeaegse kasvatusega, oleks sõda suur katsumus. Liigne mugavus on meid ärahellitanud. Mõni meist ei kujuta elu ettegi, kui ei saa hommikul sooja duši all vedeleda või oma junnidele vett peale tõmmata. Aga kaevikus olla näiteks kuid oma sita ja kuse sees piiratud söögi ja joogiga ning vaadata pealt oma kaaslaste surma, millele kaasneb vahel sõbra ajutükid sinu põsel, oleks see üsnagi julm katsumus ja ainult tugevamad tuleksid sellest välja.
Sõjaks valmistumine peab algama juba põhikoolis, kus meestest tehakse mehed ja naistest naised, et nad saaksid hakkama tulevikus igasuguse vaimse ja füüsilise katsumusega, mida olukord meie regioonis nõuab. Nagu ei sobi meie kliimasse elektriautod, ei saa me olla Venemaa külje all vikerkaare lippe lehvitavad homod, vaid peame olema tugevate aadetega rahvuslased, kes on uhked oma maa ja rahva üle ning iga hinna eest seda ka kaitsma. Paraku hetkel on asjad täiesti vastupidi.
Liigne liberaalsus laste kasvatamisel hakkab just nüüd, sõja olukorras, vilju näitama, sest pole lihtsalt kedagi sõtta saata, kes lahingutandril tulemust suudaks tuua. Ukraina sõda näitab lääne ühiskonnale, mis tegelikult sõda on. See, et me käime korra metsas kahuriga pauku tegemas ja vaatame kui ägedad on liitlaste tankid ja lennukid, ei too meile tegelikku sõja reaalsust. Isegi meile, kes meist on nõukogudeaegse kasvatusega, oleks sõda suur katsumus. Liigne mugavus on meid ärahellitanud. Mõni meist ei kujuta elu ettegi, kui ei saa hommikul sooja duši all vedeleda või oma junnidele vett peale tõmmata. Aga kaevikus olla näiteks kuid oma sita ja kuse sees piiratud söögi ja joogiga ning vaadata pealt oma kaaslaste surma, millele kaasneb vahel sõbra ajutükid sinu põsel, oleks see üsnagi julm katsumus ja ainult tugevamad tuleksid sellest välja.
Sõjaks valmistumine peab algama juba põhikoolis, kus meestest tehakse mehed ja naistest naised, et nad saaksid hakkama tulevikus igasuguse vaimse ja füüsilise katsumusega, mida olukord meie regioonis nõuab. Nagu ei sobi meie kliimasse elektriautod, ei saa me olla Venemaa külje all vikerkaare lippe lehvitavad homod, vaid peame olema tugevate aadetega rahvuslased, kes on uhked oma maa ja rahva üle ning iga hinna eest seda ka kaitsma. Paraku hetkel on asjad täiesti vastupidi.
/Konservatiivne Mõtiskleja/
