Paar päeva tagasi võtsin lõpuks vastu otsuse ja loobusin oma Facebooki konto kasutamisest.
See ei tulnud kergelt, sest see on arvult juba minu teine konto, esimene oli blokeeritud ilma mulle teatamata, pretensioone esitamata ega põhjustele viitamata. Tollal kustutasin konto ära, kuigi oli kahju tuhandetest oma sõpradest ja jälgijatest.
Mingeid reegleid ma ei rikkunud, postitused olid korrektselt sõnastatud, aga praegu, kui tsenseeritakse maailmavaadet, sa ei peagi ise eksima: sind tühistatakse isegi mitte selle alusel, mida sa mõtled, vaid mingisuguste nähtamatute tsensorite tõlgendamise, eelarvamuse või antipaatia alusel. Nad ei ole päris anonüümsed, sest enamik neist elab Eestis ja valdab eesti keelt emakeelena, mingi juhm ameerika küberrobot ei saaks mu postitustest mõhkugi aru, inimeselgi on seal raske leida midagi reeglitevastast, aga leitakse ju.
Kuid nüüd on minu FB teine ja ühtlasi ka viimane konto koomas. Ma ei avalda seal isegi ühtegi komat mitte. Las see olla alles – ma ei taha teist korda oma sõpru hüljata. Sest eelmisestki korrast on mõni minu peale solvunud ja kogunisti minu jaoks kadunud. Facebook, jah, kunagi aitas sõpradega suhelda, nüüd aga ajab hoopis tülli. Kui sa just kiisudega pilte ei postita. Seda võib teha piiramatult.
Avades mõne kuu pärast esimese konto kustutamist uut kontot arvasin, et kui postitan oma mujal avaldatud lugusid ja ei kommenteeri, siis saab tööd jätkata. Ja alguses see nii oligi, vastasin ainult lugejate kommentaaridele, kui nad pöördusid konkreetselt minu poole. Sain range hoiatuse ja kommentaar kustutati siis, kui kasutasin sõnu „Tõnis Mägi“ – see oli ajal, kui EPLi kelomehed kutsusid üles lauljat tühistama. Muid pahandusi nagu ei olnudki.
Kuid paar kuud tagasi langes järsult reageerijate ja lugejate arv – kusagil kümnekordselt (!) Praktiliselt kadusid jagamised, mõne eriti aktuaalse loo alla ei ilmunud mitte ühtegi kommentaari, „laigid“ langesid kahesajast kahekümneni jne. Selge see, et mind tehti FB-s peaaegu nähtamatuks. Kui sul on üle 3000 hoolikalt valitud sõbra (ei võtnud vastu ei välismaalaste ega kahtlustäratavate kontode sõbrakutseid), kellega on omakorda ühiseid sõpru, siis on imelik tunne küll, kui avaldad mingit põletavat faktidele ja allikatele viidatud uudist, milleni peavoolumeedia ei ole veel jõudnud või siis otsustas seda mitte vahendada, siis kolmest tuhandest sõbrast reageerib kolmkümmend endise kolmesaja asemel. Tekkis imelik tunne, nagu lauljal laval, kelle mikrofoni summutatakse.
Kui aga hakkasid helistama ja kirjutama privaatselt lähedased sõbrad – muusikud ja kolleegid töölt, kes ei näinud enam mu postitusi – siis sain aru, et midagi peab ette võtma. Lõpuks ka lihane õde ei näinud enam minu lugusid. See oli juba liig mis liig.
Ma ei ole manipuleeritav inimene. No absoluutselt jäik. See omadus tekitas mu elus korduvalt imelisi metamorfoose: olin andekas tööloom, seepärast alguses tuli edu, lugupidamine ja kogunisti tunnustus ning autasustamised, seejärel aga kitumine ja järkjärguline tühistamine. Igas jumala uues kohas, mida ma küll ei ole eriti sageli vahetanud.
See on vastik tunne, kui sa tead, et sind juhitakse, sinuga manipuleeritakse – lubatakse su mõtteid lugeda ainult nendel, keda salasilm ise valib; lubatakse sul lugeda kirju, mida sa salasilma arvates tohid lugeda; lubatakse sul olla nähtav nendele, kellele seda lubatakse; kui soovitakse, lülitatakse sind sisse, – ja kui ei soovita, siis lülitatakse välja. Ja kui selleks on palgatud peavoolumeedias töötavad tühistajad, ja sa pead nende endiga sealjuures kuidagi konkureerima, kuigi nende kasuks töötab niigi kolossaalne meediaaparaat ja nii era- kui riigimiljonid, siis šansse ei ole. Sulle torgatakse kummid läbi ja öeldakse: võistle!
Tänu sellele, et Ilon Musk ostis Twitteri ära, sai maailma üldsus teada, mis tööriistu kasutavad sotsiaalvõrgustike juhid ja omanikud globalistidele ebamugavate autorite summutamiseks – selleks on näiteks “nähtavuse kurnamine” (Visibility Filtering; VF) ehk varikeelustamine (shadowbanning).
Nagu vahendas Objektiiv, „Varikeelustamine on sotsiaalvõrgustike ja otsimootorite manipuleerimine, mille tulemusel teatud kasutajate loodud sisu teiste kasutajateni ei jõua või mida näidatakse otsitulemustes kaugel tagapool.“
https://objektiiv.ee/twitteri-paljastuste-teine-seeria-keskendub-nahtavuse-kurnamisele/
See ikka häirib küll, et ei tea kelle ja mille huvides seda sinuga tehakse. Eesti huvides küll mitte, mingi globaalsema süsteemi ja välisriikide huvides. Musk juba andis kinga sajakonnale meie kohalikule kollaboratsionistile-tsensorile, delfistid aga teevad koostööd väljastpoolt teostatava infoagressiooniga. Kui ka Facebooki ostab ära mõni aus inimene, siis läheb mul mu kontot jälle vaja. Seni aga mitte.
See on kohutav tunne, kui sobratakse su kirjades. Kui sa ei tea, kes sinu sõpradest sind üldse näeb, kes võib-olla on sulle kirjutanud, sina aga ei näe ja ta mõtleb, et sa oled ikka ülbe mölakas ja ükskõikne inimene. Ei tea sedagi, kes võib sinu pärast musta nimekirja sattuda või sanktsioneeritud saada. Missuguseid sinu ja su sõprade andmeid võib pahatahtlik käsi välja õngitseda sinu kirjavahetusest.
Mingi ähmane kitsas otsustajate ring sind omatahtsi karistab, sanktsioneerib – ei ole võimalust pretensioone näha, vastu väita, midagi tõestada. See on nagu vangilaagris – kui sa valvurile ei meeldi, järgneb piitsahoop või löök kabaga hammastesse. See praegune Facebooki kohapealsetest „moderaatoritest“ seltskond teeks kindlasti koostööd ka teiste okupantidega, olgu nad läänest, idast või Nigeeriast.
Ka Uute Uudiste vastu tervikuna kasutatakse praegu visibility filteringi ja shadowbanningi tööriistu. Ka seal piirati mingist hetkest mitmekordselt nähtavust, mis langes päevaga 7-10 korda. Sellest võltsimisest osavõtvad isikud peaksid kunagi minema kohtu alla, sest tegemist on väljastpoolt riiki meile suunatud infoagressioonile ja inforepressioonidele kaasaitamisele oma riigi sõnavabaduse ja kodanikeõiguste vastu.
Tühistajad kohtu alla. Tühistajate koht on vanglas. Tühistajad kuuluvad tühistamisele.
Ivan Makarov
