Probleemid alles algavad
—-
Jutt Venemaast. See hiigelimpeerium on omadega lõhenemas kolmes suunas. Esiteks tahetakse elada nagu läänes, tahetakse elada paremini kui läänes – see on suund läände. Teiseks tahetakse, et see “parem elu kui läänes” saabuks Venemaal mingis venepärases natsionalistlikus võtmes – et kehtestuks nn. russki mir, mida peale venelaste endi ei toeta maailmas keegi. Samas suletakse Venemaal oma silmad kolmandat laadi arengu ees – et Venemaa on juba täis moslemeid, kes ei taha ei läänt ega lääne miskit venepärast lääne mutatsiooni, vaid kes tahavad hoopis elu koraani alusel.
Dagestani märatsemised ütlevad, et tegelikult elab Venemaa püssirohutünni otsas ja piisab vaid sädemest, et toimuks plahvatus.
Seni on Venemaa suutnud moslemid kinni maksta, et nad oleksid rahulikud. Dagestan näitas aga, et islamit kinni maksta ja sellega olematuks teha pole siiski võimalik. Kui lääs kõikide oma sanktsioonidega ei ole suutnud Venemaad põlvili suruda, siis on Venemaa oma ajaloolise ahne vallutuspoliitikaga muutnud end ise haavatavaks, hõlmates oma piiridesse arvutult moslemeid.
Vaid Kadõrovi sugune maffiapealik suudab mingit väikest piirkonda mingi aja jooksul oma kontrolli all hoida. Aga see pole see, millele tulevikku rajada. Sellega vulkaani ei taltsuta. See ei lahenda Vene impeeriumi sügavat ja kasvavat religioosset vastuolu.
Maalimas võtab hoogu konflikt lääne kristluse ja islami vahel. Gaza on selle esmane väljund. See konflikt ähvardab ulatuda palju kaugemale kui see väike maalapike – Gaza. Ning poolte valik selles religioosses konfliktis toimub märksa sügavamal tasandil kui raha – tegemist on põhimõttelise vastasseisuga ja siin pole leppimist ette näha. Vähemasti islami poolelt mitte.
Kui Gaza tuli peaks süütama Venemaa moslemid, siis on Venemaa silmitsi märksa suurema probleemiga kui Ukaina. Jah, ühest küljest on ju meie jaoks kena, kui impeeriumil meie idapiiri taga on kasvavad siseprobleemid. Teisalt aga on selle konflikti tagajärjed, kui see peaks Venemaal laienema, täiesti ettearvamatud.
Õnneks elame me kaugel Põhjas. Vähemasti praegu pole meil riigis religioosse konflikti ohtu. Kui meie ülitolerantse valitsuse poliitika aga toob meile sisse määramatu arvu Aafrika ja araabia moslemeid, aga toob siia ka Venemaa kodusõja eest varju otsivad venelaste hulgad, siis on tagajärjed meile endile rasked. Kahte “head” korraga ei saa.
Kui algab tõsine konflikt poolkuu ja risti vahel (Erdogani väljend), siis pole meil, eestlastel, üldse millestki hoida ega millelgi püsida. Religioosses mõttes pole meid ju olemas – me pole ei moslemid, aga pole ka kristlased. Meist pole poole valijaid. Nii ei saa meist ka mingeid uusi ristisõdijaid poolkuu vastu ja me kaome selles kaoses.
Mul pole lahendust meie jaoks. On vaid vana tarkus: “Lootkem parimat, aga valmistugem halvimaks.”
