PROTOKOLL Nr. 11.
Uue konstitutsiooni kava –
Mõned oletatud pöörde peensused – Inimlambad –
Salajane vabamüürlus ja tema näilised loožid.
Riiginõukogu esineb valitsuse võimu allakriipsutajana. Tema kui seadusandliku kogu
näiline olemus on midagi seaduste ja valitseja päevakäskude redaktsioonikomitee taolist.
Valmiva konstitutsiooni kava oleks järgmine: meie hakkame looma seadust, õigust ja
kohut:
1. ettepanekute kujul seadusandlikule kogule;
2. presidendi päevakäskude, üldmääruste, senati otsuste,
riigikogu ja ministrite määruste kujul;
3. soodsa silmapilgu saabumisel – riigipöörde kujul.
Olles umbkaudselt kindlaks teinud modus agendi ehk siis oma talitusviisi, asume
vaatlema selle kombinatsiooni peensusi, millega tuleb viia lõpule riigiaparaadi pööramine
eespool mainitud suunas.
Nende kombinatsioonide all ma mõtlen trüki- ja südametunnistuse vabadust, õigust
luua ühinguid, valimisprintsiipi ja palju muud, mis peab kodanike repertuaarist kaduma või
tuleb kohe peale uue konstitutsiooni vastu võtmist põhjalikult muuta. Ainult sel hetkel on
meil võimalik ootamatult kuulutada välja kõik soovitud muudatused, kuna hiljem on iga
väiksemgi korraldus hädaohtlik ja seda järgmistel põhjustel: kui muudatus viiakse läbi
käsukorras ja õiguste kitsendamise mõttes, siis võib ta viia inimesed meeleheitesse, mida
põhjustab kartus uute samasuunaliste muudatuste ees. Kui ta aga tehtav muudatus
kergendab olukorda, öeldakse, et oleme mõistnud oma eksitust ja see omakorda rikub uue
võimu eksimatuse aupaistet; või öeldakse, et astume järeleandmiste teele hirmust sunnitult.
Üks ja teine on kahjulik uue konstitutsiooni prestiižile.
Meil on tarvis, et uue konstitutsiooni kuulutamise esimesest hetkest, mil rahvad on
sündinud pöördest üllatunud ja viibib veel terrori ja arusaamatuse olukorras, saaks
teatavaks, et meie võim on nii suur, puutumatu ja ülim, et me kodanike arvamust mingil
tingimusel ei arvesta, mitte ainult et ei hooli nende soovidest ja arvamustest, vaid oleme ka
valmis ja võimelised vääramatu jõuga alla suruma nende tahteavaldusi igal hetkel ja igas
paigas, et meie võtsime järsku kõik, mis meil tarvis oli, ja ei hakka kunagi võimu jagama
teistega. Siis nad panevad hirmuga silmad kinni ja jäävad ootama, et mis nüüd tuleb.
Inimesed on lambakari, meie oleme nende hundid. Te ju teate, mis juhtub
lammastega, kui hundid lauta pääsevad. Nad sulgevad silmad ka seepärast, et me lubame
neile tagasi anda kõik võetud vabadused ent seda pärast rahvavaenlaste vaigistamist ja
erakondade taltsutamist. Kas maksab vihjata, kui kaua neil oodata tuleb?
Milleks me siis mõtlesime välja ja inspireerisime inimestele terve selle poliitika,
andmata neile võimalust näha selle sisekülge? Milleks muuks kui selleks, et kõrvalteil
saavutada seda, mida meie laialipillatud tõul on otseselt võimatu kätte saada. See oligi meie
salajase vabamüürliku organisatsiooni asutamise põhjus. Ei tunne seda organisatsiooni ega
tema sihte, millest pole ammugi aimu inimtõbrastel, isegi need, kes on meie juurde kutsutud
ja tõuseltslaste silmapetteks massooni loožide nähtavasse armeesse paigutatud.
Jumal kinkis meile, oma valitud rahvale, laialipillatuse. Ja selles meie arvatavas
nõrkuses ilmnes kogu meie jõud, mis on toonud meid nüüd maailmavalitsemise lävele.
Eelkirjeldatud alust ei jää enam palju lõpuni ehitada.
