Eesti riik on pankroti äärel ning meie tegusal, sõnakal ning läbinisti ausal peaministril seisab ees ajalooline ülesanne, kahmata riigieelarvesse uusi tuluallikaid, mis aitaks säilitada ministeeriumide ja riigiasutuste pillava eluviisi ka siis, kui ülejäänud Eesti hambad varna riputab. Sestap kutsus meie valitsusjuht, andekas keskealine naispoliitik Kaja Kallas, valitsusliikmed Vihulasse eelarvet arutama, ehk kui aus olla, siis pigem nuputama, kuidas lisaks paljulapseliste ja autoomanike pitsitamisele, leida teisi mõnusaid viise maksude näol eelarvesse vahendeid lüpsta.
Mis sellest, et valitsuse luksuslik väljasõit Lahemaa vaikusesse röövis 17 500 eurot maksuraha ajal, kui riigikassal pidi põhi paistma. See pillamine ju õigustas ennast, sest Vihula mõnusas mõisaidüllis käidi välja lausgeniaalseid mõtteid, näiteks limonaadimaksu sisseseadmine. Äraseletatult tähendab see igale limonaadipudelile kopsaka aktsiisi otsa keevitamist, mis tuleks magusalembeste laste taskust. Lastelt pommimine pole küll eriti soliidne tegevus, ent keda see morjendab. Uue maksuga löödaks ühe matsuga kaks kärbest – täidetaks koolijütside taskuraha arvelt tühja riigieelarvet ning pandaks piir mürsikute ülekaalulisusele, mille peamine põhjus on meie valitsusjuhi kinnitusel vurtsujoogist sisse ahmitav ülemäärane suhkur. Kuigi rahvalik kõnekäänd väidab, et paks laps on ilus laps, siis meie valitsus seda ei arva. Ja õige ka! Mis siin ikka hellitada! Lugege mu huulilt ja pidage lõuad, šaakalid! – see on uus reaalsus.
Tegelikult on limonaadimaksust inimeste kasinusele sundimisel vähe. Näiteks võiks rakendada ka teise kotleti maksu. Kui neljaliikmeline pere ostab poest viis kotletti, sest pereisal on naisest-lastest suurem isu, tuleks too viies, ehk perekonna liikmete arvu ületav kotlet maksustada. Riigikassa saaks taas tuge ning vastik meesšovinist ninanipsu, sest pole siin midagi teistest rohkem õgida. Muidugi on viienda kotleti maksu keeruline koguda ja sellele mõeldes võiks juba kõigile toidukaupadele aktsiisi otsa keevitada. Parem juba õudne lõpp! Liigsöömine on kurjast ning põllumajandus mõjub keskkonnale hävitavalt. Käibemaksule lisanduv toiduaktsiis aitaks meil mõlemat pahet kärpida.
Nagu Kaja Kallas ja teised staarministrid, näiteks rahandusguru Mart Võrklaev, on tabavalt nentinud, tuleb arvestada, et Eesti inimesed on seni liiga hästi elanud, muginud vastutustundetult süüa ja sõitnud autodega ning sellele tuleb inimkonna õnne nimel piir panna. Tuleb mõista, et meie limonaadivalitsus mõtleb globaalselt ja sellepärast pole riigi kodanike mured nende jaoks prioriteet. Valitsusele on Eesti inimesed kahel jalal kõndivad rahakotid, kust tuleb viimane kui sent välja raputada. Ikka selleks, et jätkata valitsusaparaadi kontrollimatute kulutustega ning maksta kõrget palka kõigile poliitikutele, nii udu ajavatele, räuskavatele, lausrumalatele, pahatahtlikele, valetavatele, ükskõiksetest pohhuistidest õilishingedeni välja, sest kuni poliitiline loomaaed on elutingimustega rahul, võib allaheitlikke eestlasi piiritundeta lüpsta. Selle kõige peale võtaks lonksu limonaadi, enne kui lastejook luksuskaubaks muutub.
Vsevolod Jürgenson
