Sajandi eest ilmus saksa filosoofi Oswald Spengleri sulest teos Õhtumaa allakäik, mis hoiatas Euroopa kultuuri kadumise ja elulaadi kokkuvarisemise eest. Tol ajal jäi teos vajaliku tähelepanuta, kuna käimas oli ajaloo üks traagilisemaid episoode. Ühelt poolt valmistus Stalin viima maailma rahvaid õndsasse kommunismi, teisalt valmistas Hitler ette kogu Euroopat hõlmava Kolmanda Riigi teket. Arutlustele ja diplomaatiale polnud ametlikes doktriinides kohta, sest maksis vaid toores jõud. Selle tulemusena kaotasid elu kümned miljonid inimesed. Kuid ka siis, kui vaikisid relvad ning elu tasapisi normaalsetesse rööbastesse jõudis, säilis oht õhtumaa allakäiguks. Viimaste aastate liberaalses vägivallalaines ning rahvusriikide hävitamise tuhinas, ähvardab Spengleri hoiatus saada tõeks isegi varem, kui keegi julgenuks ennustada. Ometi peame inimestena uskuma, et Euroopat vallanud madalseisust leidub väljapääs, tuleb vaid otsida lahendusi ja usaldada e-valimistest ning muudest liberaaldiktaatorlikult alatutest poliittrikkidest vaba ühiskonna võimalikkust.
Käärimine Pariisis murendab Euroopat
Kui poliitika jõuab tänavaile, tähendab see valitsuse läbikukkumist. Viimaste nädalate sündmused Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias, Hispaanias, Portugalis ja Belgias näitavad rahva rahulolematuse kasvu nii kohalike valitsejate kui ka Brüsseli keskvõimu poolt teostatava poliitikaga. Algselt õpilaste protestidest välja kasvanud meeleavaldused on tänaseks omandanud sootuks laiema tähenduse. Protesteeritakse maksutõusude, elatustaseme languse ning avalike teenuste ja arstiabi kehva kättesaadavuse vastu. Inimesi valdab ebakindlus tuleviku ees, mida sisendab majandust hukutav demokraatlik sotsialism ja oma möödapanekute varjamiseks valitsuste poolt levitatav sõjahüsteeria. Euroopa kesksemate riikide peatänavad on tules, aga Brüssel jutustab järjekindlalt uute rohemeetmete möödapääsmatusest. End võimule upitanud äpud pole valmis vigu tunnistades vabastama kohta jõududele, mis suudaksid majanduse raskest seisust välja tuua. Üleeuroopaline leyenism, macronism ja michaliitlus üritavad nui neljaks jätkata kursil, mis tõuganud meid kuristiku äärele.
Prantsusmaa – Euroliidu haige süda
Analüütikud leiavad, et prantsuse majanduse seis sarnaneb hämmastavalt olukorraga, mis vallandas 1789. aasta revolutsiooni. Arvatakse, et Pariisist algab uus Euroliidu rahakriis, mis teatud tingimustel võib viia euroala lagunemiseni. Selles poleks midagi ootamatut, sest ainuüksi läinud aastal kulus konnagurmaanide riigis ligi 60% SKP-st avaliku sektori ülalpidamiseks, avaliku sektori võlg on aga kasvanud lausa 120%-ni SKP-st. Prantsusmaal ühinevad kolm riikliku heaolu kirstunaela – jaburalt suur valitsusaparaat, mis kobedalt raha põletab, kodanike rahakotte tühjaks pumpavad kõrged maksud ning massiline immigratsioon, mille abil riiki imbunud päevavargad, kes pole huvitatud integratsioonist, veel vähem aga mingi ameti pidamisest, pumpavad tühjaks sotsiaaltoetuste kassa, nii et oma abivajajatele enam sentigi ei jää. Just need kolm juurpõhjust on heitnud praeguse valitsuse, eesotsas targutava, ent tegudes saamatu president Macroniga, ajaloo madalamasse reitingukategooriasse ning tõstnud mõne kuu pärast toimuvate presidendivalmiste peamiseks favoriidiks Marine Le Peni, kes lubab piirid sulgeda ning pensionäre nende poolt aastakümnetega teenitud rahast mitte ilma jätta, nagu lisaks prantsuse poliitisenditele, plaanivad paljude Euroliidu riikide toredad valitsused.
Nõrk ja haige on kogu Euroliit
Allakäinud pole üksnes Prantsusmaa, vaid rahandus vaagub hinge suuremas osas senistest heaoluriikidest. Valitsuste vastutustundetu rahapoliitika paneb löögi alla eelkõige pensionärid, sest loodetakse, et vanurid ei suuda enda õiguste eest seista, nagu seda teevad euroopaliku vabakasvatuse saanud noored, kelle jaoks kaupluseakende sisseviskamine pole mingi kunst nagu ka politseinike ilutulestikurakettidega põlema süütamine. Vaadates otsa suurte Euroopa riikide pensionimaksete jätkusuutlikkusele, avaneb trööstitu pilt. Prantsusmaal moodustavad tuleviku pensionikohustused SKP-st 400%, Saksamaal 350, Itaalias koguni 440 ja Austrias 460% SKP-st. Suurima pensioniprobleemi all ägab Hispaania, mille sotsialistlik immigratsioonipumba käivitanud valitsus on kasvatanud pensionikohustuste hulga 500%-ni SKP-st. Pole siis imestada, kui ühel hetkel käsi laiutades teatatakse, et sorry rahvas, kuid pensione me enam maksta ei suuda. See oht püsib kõigis suure eurokodumaa osariikides.
Rahvad hääbuvad
Euroliidu ideoloogid ei soovi enam rääkida rahvusriikidest, sest juba ammu joondub eeslinnades elu poolkuu, mitte kristlike sümbolite järgi. Pole siis imestada, et seniseid rahvusriike asustanud natsioonid vaikselt välja surevad. Rahvuse püsimiseks peab sündivuskordaja ületama vähemalt 2,1. Euroopas pole enam ühtegi riiki, kus rahva taastootmist tagav näitaja selle lähedalegi küündiks. Itaalias on kordaja 1,14, millest allapoole jääb see veel Hispaanias, Poolas, Leedus ja Maltal. Eestis oleme langenud 1,17 tasemele, Soomes on näitaja 1,26, Saksamaal 1,36. Euroopa parim näitaja on Prantsusmaa 1,63, ent seegi suures osas immigrantide lapserikkusel baseeruv statistiline näitaja viitab rahvuse väljasuremisele sajandi jooksul. Kuid pole vaja karta! Rändhõime, kes Pariisi ja teiste hääbuvate pealinnade varemeile oma telgid püsti panna soovivad, jätkub ning kuni Euroopa Komisjon praalib, kui edukalt Frontex inimõigusi tagab, ületavad Vahemerd aina suuremad pagulaspaadid.
Euroliit võõrustab ca 50 miljonit immigranti, kes pole sündinud vanal mandril, lisaks kümned miljonid teistelt mandritelt pärit inimeste lapsi, kes sündinud juba siin ning veel määramatu hulk illegaale, kes tänu liidu lõdvale pagulaspoliitikale end Euroopas väljasaatmishirmuta sisse seavad. Massiimmigratsiooni sihina kogub Euroopa populaarsust tänu paindumatule tööturule, püsielanikkonnale kehtivatele kõrgetele maksudele ja ulmelistele sotsiaaltoetustele siia jõudnud juhuseotsijate jaoks. Euroopa Liidust on saanud rahvaste sulatusahi, kus Van der Leyeni targal juhtimisel sulatatakse rahvusetuks massiks prantslasi, sakslasi, hispaanlasi ja teiste seas ka käputäit eestlasi, kes veel oma ajaloolisele kodumaale jäänud.
Valed süütavad raevu
Vägivald tänavatel on valitsuse poolsete valelubaduste tulemus. Maksumaksja on raevus, sest kasvavate maksude taustal muutuvad riiklikud teenused üha kesisemaks, ooteajad pikenevad ja arstiabi kaugeneb, turvalisus kaob, koduhinnad kargavad lakke ja pensionisüsteem ähvardab kokkuvarisemisega, lakates selleks ajaks olemast, kui praegune maksumaksja vastavasse ikka jõuab. Vihased on ka vaesemad kodanikud ja heldete lubadustega riiki meelitatud immigrandid, kes korraga taipavad, et valitsuses laiutavate sotsialistide lubadus vaid rikkaid maksustada ning seeläbi garanteerida toetusi ning võimaldata madala protsendiga laene, on jälk vale. Riigiaparaadi tuhandepealine hüdra õgib suurema osa maksurahast ning rahvale jäävad vaid lubadused ning võltsidest naeratustest pingul poliitikulõustad Euroopa Ülemkogul. Pole siis imestada, kui viha kandub tänavaile, paneb lõhkuma ja laamendama, samal ajal, kui politsei peab arvestama euroopalike väärtustega ning laskma ennast kividega loopida ja tulega kõrvetada, kuna iga kaagi kinnivõtmisele järgneb juurdlus, ega kinnipeetu äkki kuulu kaitstud vähemusse?
Euroopa vajab vähem võimureid
Euroopa valitsused on täis totraid asjapulki, kelle ainus kohustus on suruda peale mitte kuhugi viivaid kliimameetmeid, seista seksuaalvähemuste suuremate õiguste eest, jälgida kiivalt soolist võrdõiguslikkust, ehk siis ahistada kõigi võimalike vahenditega normaalseid feminismist ja misogüüniast nakatumata naisi ja mehi. Valitsustes sebivad maailmavaatelised närakad saavad oma uimerdamise eest kõrget palka, kuhu kaovad miljardid rahva raha. Veelgi kuritegelikum on rohehulluse rahastamine, mis teenib hinge tuulikute ja päikeseenergia kuradile müünud ärikate huve. Tootmine kolib Euroopast mujale, kus keskkonnareeglid leebemad, või puuduvad üldse. Elektri ja toasooja hinnad kargavad lakke ja kuni püsienergia allikaid põlualustena suletakse või viimase vindini maksustatakse, pole kergendust loota. Nõme valimiste-eelne nipp, millega meiegi Kristen välja kargas, lubades osa kõrgetest kütte ja ehk ka elektriarvetest riigi poolt katta, pole ju mingi aus lahendus, sest raha selleks tuleb ikkagi meie kõigi taskust, mitte äpardunud reformiklubiliste põhjatuist karmaneist. Liigume loojangusse sõbrad. Euroliidu majanduskasv jääb sel aastal protsendi piiresse, kuid meie siin Eestis kuuleme, et häda polevat midagi, kuna keegi pole veel nälga surnud.
Õhtumaa allakäik tuleb peatada
Veel on aega peatada allakäik, mis ähvardab meie kodu. Prantsusmaa loodab, et tuleva aasta märts annab neile riigi ajaloo esimese naispresidendi Marine Le Peni, kes on lubanud otsustavalt vähendada valitsuskulusid, andes riigile seeläbi uue hingamise. Jääb üle pöialt hoida, et Pariisi enne maani maha ei põletata.
Meie siin Eestis peaksime lootma, et järgmise aasta märts vabastab meid Kristen Michalist ja tema klounaadlikust niinimetatud valitsuskabinetist ning paiskab ajalukku müüdava Eesti200 jõugu. Jah, Isamaa ning Keskerakonna eelistamine pole Tallinnas toimuvat jaburdamist vaadates sugugi lihtne, ja EKRE peaks valimiste eel harjutama konstruktiivse poliitilise dialoogi pidamist, ent kusagilt tuleb ju alustada, et allakäik peatada. Elagu Eesti! Elagu Euroopa rahvusriikide liberaalsetest moonutustest vaba tulevik!
Vsevolod Jürgenson
