32.iseseisvusaastal Eesti sattus
olukorda, kus 330 000 elanikku elab vaesuses ja see arv kasvab jätkuvalt. Oleme üles ehitanud e-riigi, liitunud EL-i ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega, kuid meil on ikka veel peresid, kus lapsed nälgivad.
Algul rääkisid meie võimud meile, et kõigi probleemide põhjuseks on “nõukogude okupatsioon”. Nüüd oleme aga hävitanud “okupantidelt” päritud ettevõtted ja kolhoosid, juurutanud kaasaegse turumajanduse, integreerunud maailmakaubandusse kuid vaeste arv Eestis ikka kasvab.
Rohkem kui 30 aastat on meile valetatud, et turumajandus ja vaba konkurents, erinevalt nõukogude süsteemist, tagavad meile iseenesest majanduskasvu ja üldist heaolu. Tulemuseks oli aga olukord, kus üle poole riigi rahvuslikust rikkusest koondus 5% rikkaimate kodanike kätte.
Ülejäänud 95% jagavad ülejäänud poole rahvuslikust rikkusest ja nagu selgub, sellest inimväärseks eluks ei piisa. Valdav enamus Eesti elanikkonnast on sunnitud töötama toidu ja varju eest, kuid seda ei saa nimetada tänapäeva “eurooplase” vääriliseks eksistentsiks. 5% elanikkonnast naudib elu, ülejäänud lihtsalt eksisteerivad.
Inimesed, kes loovad meie riigi rahvuslikku rikkust, väärivad õiglasemat kohtlemist. Neil, kes 90ndatel pettusega suurema osa rahvuslikust aardest omaks võtsid, on nüüd aeg jagada seda nendega, kes ausalt tööd tegid, kuid osutusid künast kaugel.
Rahvusliku rikkuse õiglasem jaotus annab kasu mitte ainult vaestele, vaid kogu majandusele. Vaene inimene on halb tarbija, mis tähendab, et ta ei osta kaupa, mistõttu tootjad ja müüjad saavad kahju. Ja seda on tänagi näha: kauplused kurdavad nõudluse katastroofilise vähenemise üle.
Eesti vajab uut majandus- ja sotsiaalpoliitikat.
Sotsiaaldarvinismi põhimõte, mis esmakordselt Eestis oli Mart Laari poolt ellu viidud ja täna on Reformierakonna kasutusel, ei suuda tagada riigile jätkusuutlikku arengut. Riik, kus veerand elanikkonnast elab vaesuses, ei saa olla edukas. Ja meie valitsejatel on aeg seda ilmselget tõsiasja tunnistada.
