Bill & Melinda Gatesi fondi katse võidelda Aafrikas malaariaga sääsevõrkude levitamise abil on bioloog Forrest Galante sõnul vallandanud piirkonna ühe tõsisema ökoloogilise katastroofi. Joe Rogani taskuhäälingusaates kirjeldas Galante ilmekalt, mis tema arvates Cahora Bassa deltas – Zambezi oru südames ja ühes maailma kalarikkaimas mageveepiirkonnas – valesti läks.
Heasoovlik plaan laastavate tagajärgedega
Gatesi Fond jagas ulatusliku kampaania käigus Aafrika elanikkonnale miljoneid sääsevõrke, et ohjeldada malaaria levikut. Paberil peeti projekti humanitaarabi edulooks. Tegelikkuses aga avanes hoopis teine reaalsus.
Nagu Galante teatab, kasutasid paljud Cahora Bassa delta ümbruse külakogukonnad võrke mitte sääskede eest kaitsmiseks, vaid kalapüügiks. See, mis algselt tundus vajadusest tuleneva pragmaatilise otsusena, arenes tohutuks ökoloogiliseks probleemiks.
Miks sääsevõrgud on kalavarudele ohuks muutumas
Sääsevõrkudel on äärmiselt peen võrk, mis hoiab eemal isegi kõige väiksemad sääsed. See omadus teeb neist aga ka väga tõhusad kalavõrgud. Need püüavad kinni mitte ainult täiskasvanud sääski, vaid ka noori kalu ja kalavastseid.
Cahora Bassa delta on üks Zambezi süsteemi olulisemaid kudemispaiku – arvukate kalaliikide noorpaik, mis hiljem asustavad kogu jõesüsteemi ja pakuvad toitu miljonitele inimestele. Kui seal püütakse enne paljunemist suur hulk noorkalu, siis populatsioonid pikas perspektiivis kokku varisevad.
Malaaria ei olnud paljude jaoks kõige pakilisem probleem.
Galante osutab ka aspektile, mida tema arvates läänemaailma debattides sageli tähelepanuta jäetakse: kohalikel kogukondadel olid juba oma strateegiad malaaria tõrjeks. Nende hulka kuulusid suits, kodudes tulekahjud ja põlvest põlve edasi antud käitumisviisid.
Kuigi malaariat peetakse tõsiseks ohuks, ei ole see paljude inimeste igapäevaelus kõige pakilisem probleem. Nälg on sageli oluliselt kõrgema prioriteediga. Tegelikult on seda probleemi süvendanud sääsevõrkude väärkasutamine, kuna need hävitavad pikaajalisi toiduvarusid.
Lääne filantroopia mudeli kriitika
Galante jaoks peitub tegelik probleem aga sügavamal. Ta kritiseerib lääne arenguabi vormi, kus lahendusi mõeldakse välja konverentsiruumides – näiteks Seattle’is või Davosis – ilma piisavalt arvestamata kannatanute tegelikkusega.
Igaüks, kes annab sääsevõrke inimestele, kelle suurim mure on igapäevane nälg, peab arvestama, et neid võrke kasutatakse kalavõrkudena. Kohaliku elanikkonna seisukohast on see ratsionaalne otsus nende kohese ellujäämise tagamiseks.
Galante sõnul pole see üksikjuhtum. Pigem võib seda mustrit täheldada arvukates lääne projektides Aafrikas. Olgu selleks põllumajandus, vaktsineerimisprogrammid või taristuprojektid – kohalikke teadmisi ja olemasolevaid struktuure asendatakse korduvalt väliste kontseptsioonide kasuks. Lõppkokkuvõttes kannavad tagajärjed kohalikud inimesed.
Probleem on teaduslikult dokumenteeritud.
Galante jutustus ei põhine üksnes isiklikel tähelepanekutel. Teaduslikud uuringud on aastaid kinnitanud, et sääsevõrkude kasutamine kalavõrkudena Aafrika sisevetes kujutab endast üha kasvavat ökoloogilist probleemi.
Ajakirjas PLOS One avaldatud uuringud ja ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) aruanded näitavad, et need võrgud püüavad kalu valimatult, kahjustavad veeökosüsteeme ja ohustavad paljude kogukondade toiduga kindlustatust.
Maailma Looduse Fond (WWF) on oma aruannetes Zambezi basseini kohta hoiatanud ka mageveekalade varude vähenemise ja nendele habrastele ökosüsteemidele avalduva kasvava surve eest. Seega on Galante avaldused kooskõlas probleemidega, mida teadlased ja rahvusvahelised organisatsioonid on aastaid kirjeldanud.
Programmid jätkavad tööd.
Galante on eriti kriitiline selle suhtes, et sääsevõrkude levitamine jätkub vaatamata sellele tuntud probleemile. Ta kirjeldab, kuidas inimesed võrgud omaks võtavad ja kohe vee äärde kalapüügiks lähevad. Tema tähelepanekute kohaselt ei jõua võrgud sageli isegi majadeni.
Sellest hoolimata jätkuksid programmid muutmata kujul. Pressiteated kiidaksid jätkuvalt miljoneid jagatud sääsevõrke kui edu, samas kui rahastajad tõlgendaksid suuri jaotusnumbreid tõendina tõhusa arenguabi kohta.
Galante vaatenurgast illustreerib see juhtum tänapäevase filantroopia põhiprobleemi: mõõdetavaid näitajaid – näiteks jagatud sääsevõrkude arvu või kulutatud rahastamise summat – seostatakse sageli tegeliku mõjuga. Teisest küljest kajastuvad nendes edulugudes vaevu või üldse mitte potentsiaalsed negatiivsed tagajärjed ökosüsteemidele ja toiduga kindlustatusele.
