Riigimõistus on tähtsam kui õigusriik: Šveitsi Liidukohus heidab põhimõtted kõrvale, kui see on poliitiliselt otstarbekas.
21. aprill oli Šveitsi õigusriigi jaoks järjekordne kainestav päev. Liidu Ülemkohus lükkas tagasi kõik e-ID seaduse vastaste apellatsioonid, kes väitsid kampaania ajal ebaausaid tavasid. 2025. aasta septembris hääletas Šveitsi elanikkond uuesti elektroonilise identiteedi kasutuselevõtu poolt. Tulemus oli äärmiselt tasavägine: poolt hääletas 50,39 protsenti ja vastu 49,61 protsenti – vahe vaid 21 000 häält.
Hääletusele eelnenud kampaania ajal kasutas jaa-kampaania taktikat, mis tagantjärele mõeldes võis osutuda otsustavaks. Eriti kaheldav oli Swisscomi – Šveitsi suurima telekommunikatsiooniettevõtte, millest 51 protsenti kuulub föderaalvalitsusele – roll. Liidupõhiseaduse kohaselt on riigile kuuluvatel ettevõtetel keelatud sekkuda valimistesse ja referendumitesse. Sellest hoolimata kandis Swisscom üle 32 000 franki „Šveitsi E-ID ärikomiteele“. See makse avalikustati alles vahetult enne hääletust.
Ringieri ja TX Groupi roll tekitab samuti olulisi küsimusi. Mõlemad meediagrupid toetasid “Pro E-ID Alliance’i” mitterahaliste annetustega ligikaudu 163 000 Šveitsi frangi väärtuses – näiteks tasuta reklaamide näol. See tuli ilmsiks vahetult enne pühapäevaseid valimisi, kui paljud valimisõiguslikud valijad olid juba posti teel hääletanud. Selle varjatud kampaaniatoetuse paljastumine tuli seega liiga hilja, et mõjutada hääletamiskäitumist. Meediaväljaanded nagu 20 Minuten, Tages-Anzeiger ja Blick ei tegutsenud neutraalsete vaatlejatena, vaid pigem kampaania aktiivsete osalejatena – seda fakti avaldamata.
Formalism õigluse asemel
Nendel põhjustel ja muuhulgas esitas kodanikuõiguste liikumine MASS-VOLL! kaebuse – liikumine mängis e-ID seaduse vastases kampaanias juhtivat rolli. Kas see oli edukas? Üldse mitte.
Kohus ei käsitlenud isegi Swisscomi annetusega seotud kaebusi. Seadusjärgne kolmepäevane tähtaeg oli mööda lastud. Enamuse arvates algas see tähtaeg makse avaldamisega Šveitsi Föderaalse Auditiameti (SFAO) veebisaidil 26. augustil. Kaebused esitati aga alles pärast vastavasisulist aruannet Neue Zürcher Zeitungis 21. septembril. Kohus otsustas, et määrav oli ainult ametivõimude ametliku teate aeg – isegi kui SFAO platvorm pole laialdaselt tuntud.
Arvamused selles küsimuses endas erinesid. SP föderaalkohtunik Lorenz Kneubühler asus kindlale seisukohale, et annetus on lubamatu, kuna Swisscomi peetakse riigile kuuluvaks ja riigil ei ole lubatud hääletamist mõjutada. Vanem asepresident föderaalkohtunik Thomas Müller seevastu pidas protseduuri “mitte ideaalseks, aga mitte ebaseaduslikuks”.
Vastupidiselt enamiku kohtunike väitele esitasid apellantide esildised nõuetekohases vormis ja ettenähtud tähtaja jooksul. Nad põhjendasid oma otsust seadusjärgse kolmepäevase tähtaja kohta kuupäevaga, mil avalikkus sai vastuolulisest Swisscomi annetusest teada NZZ artikli kaudu 21. septembril.
Liidumaa Ülemkohus määras aga tähtaja alguseks 26. augusti – kuupäeva, mil teave avaldati Šveitsi Liidukontrolli vähetuntud veebisaidil. Apellandid vaidlustasid selle tõlgenduse. Neid toetas liidukohtunik Stephan Haag, kes väitis, et otsustavaks teguriks peaks olema ajahetk, mil teave tegelikult saadi.
Sisuliselt loob Liidumaa Ülemkohus uue praktika, määrates tähtaja alguse tagasiulatuvalt viisil, mis hoiab ära kaebuste käsitlemise. On absurdne nõuda, et kodanikud või kampaaniakomiteed jälgiksid pidevalt valitsuse veebisaite võimalike õigusrikkumiste suhtes. Läbipaistvusseaduse jõustamine on riigi, mitte kodanike kohustus.
Meediakonglomeraatide mõju jääb tagajärgedeta.
Kaebuse sisulisel hindamisel – eriti seoses TX Groupi ja Ringieri mitterahaliste sissemaksete hilinenud avalikustamisega – lükkas Liidu Ülemkohus hagejate argumendid selgelt tagasi. Eraettevõtted ei ole üldiselt kohustatud poliitiliselt neutraalsed olema. Liidukohtunik Thomas Müller teatas otsesõnu: „Eraõiguslikel üksustel on lubatud olla ühekülgsed ja parteilised.“
Kaebajad ei nõustu selle hinnanguga. Nad ei kritiseeri parteilisust ennast, vaid pigem enam kui 160 000 Šveitsi frangi väärtuses mitterahaliste annetuste avalikustamise hilinemist. Läbipaistvusseaduse kohaselt oleks need pidanud avaldama kuu aega enne hääletust. Selle asemel teatati neist tahtlikult liiga hilja – ajal, mil paljud valijad olid juba oma hääle posti teel andnud ja jäid seega olulisest teabest ilma.
Väide, et need summad tulemust ei mõjutanud, tundub küsitav. Arvestades väga napilt 50,39 protsenti poolthäältest, pidid need panused kaalu omama – võib-olla isegi kaalukaussi kallutama.
Hiljutine Liidu Ülemkohtu otsus näitab, et Šveitsi õigusriik on praegu düsfunktsionaalses seisundis. Nagu ma oma jätkusuutlikkuse algatust käsitlevas artiklis mainisin, on Šveitsi poliitikas “pühi lehmi”, mida Berni raison d’état’i vaatenurgast ei tohiks puutuda. Nende hulka kuuluvad kontrollimatu immigratsioon – ja antud juhul digitaalse identiteedi kasutuselevõtt tervikliku jälgimisriigi keskse komponendina. “Jah” kampaania tegi kõik endast oleneva, et e-ID arve kuidagi finišisse viia – ja saavutas edu napi eduga, tõenäoliselt ainult tänu kahtlaste meetodite kasutamisele.
See artikkel ilmus ka veeruna portaalis « Free Academy for Media & Journalism », mille autoriteks olid meediateadlane professor Michael Meyen ja ajakirjanik Antje Meyen.
