On omajagu kurb, kui noored ei ole oma tunnetuses suutelised ületama ühiskonnas kehtestatud ideoloogilist raamistikku ning vaid korrutavad neile ette söödetud loosungeid. Aga eks paljuski just niisuguse olukorra taasloomist riiklik haridussüsteem teenibki, hoolitsedes selle eest, et masside hoiakud oleksid võimalikul ühetaolised ja domineeriva ideoloogilise raamistikuga kooskõlalised. Reaalselt ei ole meie ühiskonnas sallivusega mingit märkimisväärset probleemi, rääkimata sellest, et sallivuse ülistamine kõrgeima voorusena on märk ühiskonna mandumisest. Sallivust ülistatakse ja selle vähesuse üle kurdetakse vaid seetõttu, et vastavalt etteantud ideoloogilisele raamistikule on tublidel, tarkadel ja edumeelsetel inimestel õige, hea ja tunnistamist vääriv sedasi mõelda. Ehk kes nii mõtlevad ja seda ka välja näitavad, need kuuluvad õigete hulka. Meenub G. K. Chestertoni tõdemus, et sallivus on ilma põhimõteta inimeste voorus. Sellest noortele koolis muidugi ei räägita.
/Varro Vooglaid/
