Nick Giambruno poolt
Oluline on mõista, et “maailmakorrad” pole midagi uut.
Maailmakorrad on pikka aega olnud raamistikud, mille kaudu suurvõimud kehtestavad mängureegleid. Need määratlevad rahvusvaheliste poliitiliste suhete struktuuri.
Maailmakorra mõistes mõtlemine nõuab täielikku väljavaateid – geopoliitilise vaate vaatamist 12 000 meetri kõrguselt.
Väiksemas mastaabis sarnaneb see sellega, kuidas linna võimsaimad kuritegelikud organisatsioonid – näiteks maffia ja tänavajõugud – sõlmivad kokkuleppeid oma tegevuse ja territooriumide jagamiseks omavahel.
Lõpuks need kokkulepped aga alati lagunevad, mis viib vägivaldsete võimuvõitlusteni kuni uue kokkuleppeni, peegeldades nihkuvat võimutasakaalu.
Sarnane dünaamika on mängus ka kõige võimsamate riikide, maailmakordade ja maailmasõdadega.
Maailmakordadest võib mõelda kui ajastutest – eraldiseisvatest ajaloolistest perioodidest, mida iseloomustavad arenevad globaalsed võimustruktuurid.
Vestfaali rahu (1648–1803): See leping lõpetas Kolmekümneaastase sõja ja lõi enam kui kaheks sajandiks Euroopa rahvusvaheliste suhete raamistiku, säilitades võimu tasakaalu suuremate Euroopa riikide vahel. See hõlmas Püha Rooma impeeriumi, Hispaaniat, Prantsusmaad, Rootsit, Hollandi Vabariiki ja mitmesuguseid Saksa territooriume. See maailmakord püsis kuni Napoleoni sõdade lõpuni, mis tasakaalu häirisid, tingides vajaduse uue rahvusvahelise kokkuleppe järele.
Viini kongress (1814–1914): Napoleon I sõjaline lüüasaamine viis selle maailmakorra tekkeni, mis kinnistas Suurbritannia positsiooni domineeriva globaalse suurvõimuna. Viini kongress pani aluse Euroopa poliitikale kuni Esimese maailmasõja alguseni 1914. aastal.
Versailles’ leping (1919–1939): Esimese maailmasõja võitjad lõid selle maailmakorra, luues selliseid institutsioone nagu Rahvasteliit. See aga varises kokku, kui Saksamaa, Itaalia ja Jaapan püüdsid Teise maailmasõja ajal seda kukutada ja kehtestada oma maailmakorra.
Praegune USA juhitud maailmakord (1945. aastast tänapäevani): Teise maailmasõja võitjad lõid praeguse maailmakorra, mille eesotsas on USA. See süsteem hõlmab institutsioone nagu ÜRO, Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond – kõik peakorterid asuvad USA-s. See maailmakord on olnud suures osas ühepooluseline, kusjuures USA-l on märkimisväärne mõju rahvusvahelisele poliitikale ja otsuste tegemisele.
Kolmas maailmasõda
Kuigi paljud seda ei tea, on Kolmas maailmasõda juba käimas.
Lubage mul selgitada…
Eelmisi maailmasõdu iseloomustas totaalne sõda maailma suurimate suurriikide vahel, mis muutis rahvusvahelist korda.
Tuumarelvade tulekuga tähendab aga totaalne sõda tänapäeva suurimate suurriikide – Venemaa, Hiina ja USA – vahel tuumaarmageddonit, kus pole võitjaid ja on ainult kaotajad.
See võib juhtuda isegi siis, kui keegi seda ei soovi, aga see pole kõige tõenäolisem tulemus.
Kolmas maailmasõda ei ole tõenäoliselt totaalne sõda maailma suurriikide vahel, nagu eelmised maailmasõjad.
Selle asemel toimub konflikt erinevatel tasanditel – variksõjad, majandussõjad, finantssõjad, kübersõjad, bioloogiline sõda, eitatav sabotaaž ja infosõda.
Selles mõttes on Kolmas maailmasõda juba täies hoos, kuigi enamik inimesi seda ei tunnista.
Venemaa, Hiina ja nende liitlased püüavad ümber kujundada USA juhitud maailmakorda, mis on kehtinud Teise maailmasõja lõpust saadik.
Kuigi nad pahastavad USA domineerimist, on nii Venemaal kui ka Hiinal praeguses süsteemis oma positsioon – ehkki allutatud positsioon. Neil on alalised kohad ÜRO Julgeolekunõukogus ja nad on selliste oluliste rahvusvaheliste institutsioonide nagu IMF, Maailmapank ja WTO liikmed.
Erinevalt Saksamaast ja Jaapanist Teises maailmasõjas ei paista Venemaa ja Hiina olevat kavatsusega praegust maailmakorda täielikult ümber lükata. See võiks kutsuda esile tuumasõja Harmagedooni. Selle asemel püüavad nad nihutada tasakaalu USA domineerimisest mitmepolaarse maailma poole, kus neil on suurem mõjuvõim.
Konflikt on puhkemas napilt otsese sõjalise konflikti läve all. Sellegipoolest on tegemist maailma suurriikide vahelise kõrge panusega võitlusega tulevase maailmakorra määramiseks, just nagu varasemates maailmasõdades.
See on Kolmas maailmasõda. See toimub praegu ja areneb kiiresti.
Tegelikult on Kolmas maailmasõda kestnud juba üle kümne aasta.
Kuigi Kolmandal maailmasõjal puudub ametlik alguskuupäev, andsid kaks pöördelist sündmust aastatel 2013 ja 2014 märku Venemaa, Hiina ja USA vahelise ülemaailmse võitluse algusest maailmakorra ümberkujundamise nimel.
Esimene oli Xi Jinpingi tõus 2013. aasta märtsis. Kiiresti sai selgeks, et Hiina ei ole enam rahul USA juhitud süsteemi noorema liikmena olemisega. Selle asemel otsis Peking oma võimule vastavat rolli – vähemalt USA-ga võrdset, kui mitte maailma domineerivat jõudu.
Teine oli USA toetatud riigipööre Kiievis 2014. aasta veebruaris, mis viis Ukraina Venemaa-meelse valitsuse vägivaldse kukutamiseni ja selle asendamiseni USA-meelse administratsiooniga.
Ukraina on Venemaa kõige olulisem naaber – nii kultuuriliselt kui ka strateegiliselt. Slaavi rahvad, sealhulgas Venemaa, pärinevad Kiievi-Venemaalt, mis oli tänapäeva Ukraina territooriumil asuv hõimude föderatsioon ja eksisteeris 19. sajandi lõpust kuni 12. sajandi alguseni.
Ukrainal on ka tohutu geopoliitiline väärtus. USA strateegid on aastaid ellu viinud ideed integreerida Ukraina NATO-sse, mis nõrgestaks oluliselt Venemaa sõjalist positsiooni ja isoleeriks Moskvat veelgi – see on ahvatlev väljavaade neile, kes pooldavad unipolaarset maailma.
Pärast 2014. aasta riigipööret veendus Moskva, et USA on kindlalt otsustanud Venemaa oma kontrolli alla võtta. Vastuseks ei näinud Venemaa muud valikut kui vastu astuda – peamiselt Hiina ja teiste riikidega koostööd tehes, et muuta maailmakord unipolaarsest multipolaarseks.
Usun, et need kaks sündmust tähistasid ülemaailmse võitluse algust võimsaimate riikide vahel rahvusvahelise korra ümberkujundamiseks – Kolmandat maailmasõda.
Sellest ajast alates on konflikt ainult eskaleerunud ja võib peagi jõuda pöördepunktini, mis muudab kõike.
Allolev graafik (suurendamiseks klõpsa) kaardistab hiljutiste maailmakordade ja maailmasõdade ajajoont, pakkudes selgema ülevaate nende arengust – ja sellest, kuhu me järgmisena suunduda võime.
USA juhitud maailmakord on pärast Teise maailmasõja lõppu läbinud mitu selgelt eristuvat etappi.
Aastatel 1945–1991 iseloomustas seda külm sõda – ülemaailmne võitlus USA ja Nõukogude Liidu vahel.
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal toimus Teise maailmasõja järgne maailmakord tohutu nihe, kus USA-st sai vaieldamatu globaalne suurvõim. See ajastu, mida sageli nimetatakse “unipolaarseks hetkeks”, kestis aastatel 1991 kuni 2025.
Kuigi see kestis üle 34 aasta, polnud idee, et USA suudab lõputult säilitada unipolaarset maailmakorda, kunagi realistlik.
Me elame praegu heitlikus kohanemisperioodis, kuna unipolaarne maailmakord asendub multipolaarsega.
| Iraani sõda võib käivitada rahapoliitika lähtestamise | |
 |
|
| Võitlus järgmise maailmakorra eest eskaleerub – ja kuna Iraanist saab otsustav lahinguväli, ei peatu lööklaine geopoliitikas.
Energiahüpped, rahaprintimine ja finantskontroll võivad saabuda kiiresti. Avaldasime just kiireloomulise raporti, milles selgitatakse, kuidas „rahapoliitiline lähtestamine” võib toimuda – ja mida saate kohe teha oma rikkuse ja vabaduse kaitsmiseks.
|
|
| – |
Palju on veel kindlaks määramata – kõige olulisem on USA, Venemaa ja Hiina mõjusfääride piirid selles tekkivas multipolaarses maailmas.
Kuna Ukraina sõda on peaaegu kaotatud ja Taiwani võiduvõimalused iga päevaga kahanevad, näib USA valitsus olevat leppinud sellega, et Venemaa ja Hiina täielik allutamine oma unipolaarse domineerimise alla pole enam saavutatav eesmärk, vähemalt mitte lähitulevikus.
Täieliku võidu asemel keskendub USA nüüd oma võimu maksimeerimisele uues multipolaarses maastikus – piirates samal ajal oma kõige võimsamate konkurentide – Venemaa ja Hiina – mõju.
Kuigi USA näib unipolaarsest mudelist eemalduvat ja vastumeelselt tunnistab rivaalitsevate suurriikide (Venemaa ja Hiina) olemasolu, püüab see siiski olla multipolaarses maailmas domineeriv jõud.
USA, Venemaa ja Hiina mõjusfääride piirid selles tekkivas multipolaarses maailmas pole veel määratletud ning olukord on endiselt ebastabiilne ja ohtlik. Kas see üleminek saab toimuda ilma suurema konfliktini laskumata, jääb lahtiseks küsimuseks.
Väiksemas mastaabis peegeldab see seda, kuidas võimsad kuritegelikud organisatsioonid – näiteks maffia ja tänavajõugud – linnas tegutsevad. Ideaalis kõrvaldaks jõuk või maffia kõik konkurendid. Kui aga teatud konkurendid osutuvad hävitamiseks liiga tugevaks, nihkub konflikt piiride määratlemise suunas, kuni jõutakse ametliku kokkuleppeni, mis jagab territooriumid.
Sama dünaamika on nüüdseks lahti rullumas ülemaailmsel tasandil USA, Venemaa ja Hiina vahel, kui Kolmas maailmasõda hargneb.
Mõlemad pooled manööverdavad oma võimu ja mõjuvõimu laiendamiseks, kuni jõutakse uue kokkuleppeni, mis määratleb multipolaarse maailma tasakaalu.
Mitmepolaarses maailmas erinevate mõjusfääride täpsete piiride kindlaksmääramine – ja nende lepinguks vormistamine – on keeruline ja pikaajaline protsess. See ei toimu üleöö.
Kuni maailma suurriikide vahel pole saavutatud ametlikku kokkulepet – sarnaselt Viini kongressile pärast Napoleoni sõdu, Versailles’ rahulepingule pärast Esimest maailmasõda ja Jalta konverentsile Teise maailmasõja lõpus –, jätkub Kolmas maailmasõda.
Iraan: Kolmanda maailmasõja otsustav lahing
Lähis-Ida kujutab endast üht suurimat ebakindlust tekkivas multipolaarses maailmas. Usun, et see piirkond on pöördelise tähtsusega.
Kui USA ja tema liitlased seal võidule pääsevad, võib see avada ukse Venemaa ja Hiina mõjuvõimu ohjeldamisele multipolaarses maailmas.
Aga kui Venemaa ja Hiina saavutavad selles strateegilises piirkonnas ülekaalu, kannatab USA suure geopoliitilise languse all, sarnaselt Briti impeeriumiga pärast Esimest ja Teist maailmasõda.
Olukorda muudab veelgi keerulisemaks sellised võimsad piirkondlikud tegijad nagu Türgi, tuumarelvastatud Iisrael ja Iraan, kellel kõigil on oma huvid.
USA, Venemaa ja Hiina ei pea mitte ainult määratlema oma piire Lähis-Idas, vaid seda peavad tegema ka need piirkondlikud jõud. Lahenduse märke niipea pole näha. Piirkond on endiselt ebastabiilne ja piirkondliku konflikti eskaleerumine globaalseks vastasseisuks on endiselt reaalne võimalus.
Põhiküsimus on Iraani roll multipolaarses maailmakorras. Kui Lähis-Ida on multipolaarses maailmas globaalse võimu tasakaalu seisukohalt keskse tähtsusega, siis on Iraan keskse tähtsusega ka Lähis-Ida sisemise võimu tasakaalu seisukohast.
Iraani kontroll annaks USA-le veelgi suurema mõjuvõimu Lähis-Ida süsivesinikuvarude üle. USA-ga toetatud valitsus Teheranis võiks aidata takistada Hiina Siiditee Algatuse edasist liikumist läände ja potentsiaalselt katkestada 14% Hiina naftaimpordist. See takistaks ka Venemaa kaubandust Kaspia mere kaudu ja oleks stardiplatvormiks Venemaa destabiliseerimiseks lõunatiivalt.
Lühidalt, Iraani USA mõju alla toomine avaks ukse nii Venemaa kui ka Hiina edasiseks õõnestamiseks. Nende jaoks on Iraan strateegiliselt sügav.
Venemaa ja Hiina ei saa endale lubada Iraani langemist – ja USA ja Iisrael ei saa endale lubada selle püsimajäämist. Küsimus on selles, kes võidab?
On kaheldav, kas USA ja tema liitlased suudavad võita Ukraina sõja Venemaa vastu või potentsiaalse sõja Taiwani pärast Hiina vastu. Nende parim võimalus Venemaa ja Hiina mõjuvõimu vähendamiseks multipolaarses maailmas on Iraani ründamine, mida nad just tegidki. Kas neil see õnnestub, on hoopis teine küsimus.
Kuna Iraanist saab selles kiirenevas suurriikide võitluses otsustav konfliktipunkt, ei piirdu tagajärjed rakettide ja kaartidega – need võivad otse rahasse üle kanduda.
Laienev sõda võib kergitada energiahindu, koormata tarneahelaid, paisutada valitsuse eelarvepuudujääki ja sundida keskpanku võtma erakorralisi meetmeid.
Teisisõnu, sõda Iraaniga võib olla katalüsaatoriks täielikule rahapoliitika ümberkorraldusele – äkiline, häiriv ja jõhker igaühe jaoks, kes tabatakse vales suunas.
Seepärast oleme koostanud kiireloomulise raporti selle kohta, miks enamik inimesi ootamatult tabab ja kuidas saate juba praegu valmistuda, et kaitsta oma sääste ja potentsiaalselt kasu saada juba käimasolevast varaülekandest. Loe täielikku raportit siit.
