Hiljutises intervjuus endise CIA analüütiku ja sonar21.com saatejuhi Larry Johnsoniga heidab ta valgust Ameerika Ühendriikide äärmiselt ebareaalsetele ja riskantsele sõjalisele plaanile konfliktis Iraaniga. Johnson, kogenud luure- ja sõjandusküsimuste ekspert, kritiseerib teravalt lahknevust Washingtoni ametlike avalduste ja karmi sõjalise ning geopoliitilise reaalsuse vahel. Praeguste vägede liikumiste, avalike avalduste ja ajalooliste mustrite põhjal hoiatab ta võimaliku katastroofi eest, mis võib mõjutada mitte ainult USA relvajõude, vaid kogu maailmamajandust.
Daniel Davisega taskuhäälingusaade „Deep Dive“ formaadist käsitleb küsimust, kas USA valmistub tõepoolest Iraani vastu maaväliseks sõjaks või on see segu pettusest, sisepoliitilistest kalkulatsioonidest ja strateegilistest valearvestustest. Johnson lükkab plaanid samm-sammult ümber ja näitab, miks isegi piiratud operatsioonid, nagu Pärsia lahe saarte vallutamine, on sõjaliselt ebapraktilised.
Kaotuste varjamine ja sõja reaalsus
Johnson alustab konkreetsete tõenditega USA varjatud kaotuste kohta. Ta on veendunud, et ametlik selgitus KC-135 tankeri allatulistamise kohta on „paljas vale“: lennuk tulistati alla mitte kokkupõrke, vaid Iraani raketi tagajärjel. Ta väljendab sarnast skepsist teadete suhtes, et Iraani revolutsioonikaardi (IRGC) poolt väidetavalt tulistati alla USA mereväe F-18 hävitaja. Kuigi USA sõjaväe juhtkond (CENTCOM) seda eitab, väidab Johnson, et valetamine on sõja ajal tavaline – eriti kui piloot on Iraani territooriumi kohal lennukilt välja hüpanud ja päästeoperatsioon on käimas.
Veelgi rabavam on lennukikandja USS Gerald R. Fordi juhtum. Ametlikult tegi “pesutulekahju” laeva enam kui aastaks teenistuskõlbmatuks. Johnson peab seda absurdseks: lihtne pesutulekahju vaevalt suudaks tundide kaupa teraskonstruktsioone hävitada ja 30-tunnise tulekahju põhjustada. Fotodel olid välised kahjustused, mis viitasid pigem raketi- või droonitabamusele. Võrdluseks toob ta 1967. aasta juhtumi USS Forrestalil, kus laskemoonaõnnetus kestis 19 tundi – antud juhul kestis see väidetavalt 11 tundi kauem. Valitsus lihtsalt ei taha lahingukahjustusi tunnistada, et vältida oma nõrkuse tunnistamist.
Läbirääkimised kui fassaad – Iraan dikteerib tingimused
Vaatamata kõigile Valge Majast tulnud avalikele signaalidele – alates „15-punktilisest rahuplaanist” kuni väidetava viiepäevase relvarahuni – ei näe Johnson Iraani poolt tõelist läbirääkimisvalmidust. Teheran on juba kaks korda läbirääkimistega nõustunud ja seejärel rünnatud. Usalduse puudumine on täielik. Iraan esitab nüüd oma nõudmised ja ootab, et USA täidaks need enne, kui läbirääkimised üldse alata saavad. Iraani ametnike, sealhulgas IRGC pressiesindaja avaldused ei kõla sugugi mitte alistumisena, vaid pigem enesekindlusena: „USA peab läbirääkimisi iseendaga.”
Johnson paljastas ka manipuleeriva elemendi: Trumpi esmaspäevased optimistlikud teadaanded olid naftahindu langetanud ja aktsiaturu tulemusi toetanud – ilmselt oli tegemist siseringi tehinguga, mille käigus Wall Streeti kauplejaid eelnevalt teavitati. Tegelikkuses olid erivägede lähetamiseks mõeldud ulatuslikud õhutranspordi meetmed alanud juba 12. märtsil. Tema väitel oli see vastuolus tegelike rahupüüdlustega.
Massiivsed vägede liikumised – ettevalmistus saarte vallutamiseks?
Johnson analüüsib üksikasjalikult alates 12. märtsist täheldatud liikumisi: üle 35 C-17 transpordilennu USA baasidest (Hunteri armee lennuväli, Lewis-McChordi ühendbaas, Fort Bragg, Oceana, Fort Campbell) Jordaania ja Iisraeli baasidesse. Operatsioonis osalevad eliitüksused nagu 75. rangerirügement, Delta Force, SEAL Team 6, 82. õhudessantrügement ja 160. erioperatsioonide lennurügemendi (Öised jälitajad) elemendid. Lisaks peaks märtsi lõpuks saabuma kaks merejalaväe ekspeditsiooniüksust (31. ja 11. merejalaväe ekspeditsiooniüksus).
Tõenäolised sihtmärgid: Khargi saar (Pärsia lahe põhjaosas, Iraani peamine naftaterminal, mis käitleb 90% riigi ekspordist) ja Qeshmi saar (Hormuz’i väina kitsaimas kohas). Johnson hoiatab: see pole „lihtne saarte vahel ringi reisimise operatsioon“. Kharg on tasane ja avatud, Qeshmis elab umbes 150 000 iraanlast. Käputäis USA merejalaväelasi või rangereid (realistlikult vaid 800–1000 tegelikku lahinguväelast miljoni ühiku kohta) seisaks silmitsi ülekaaluga. Iraan on piirkonda aastaid kindlustanud – miinide, droonide, allveelaevade, kiirpaatide ja rannikurakettidega.
Isegi kindral Keith Kellogg (Trumpi endine nõunik) ja Lindsey Graham propageerisid seda ideed, viidates „Rooma leegionidele” ja amfiibsetele kiirreageerimisjõududele. Johnson vastab kuivalt: „Laevad peaksid lähenema Iraani rannikule vaid mõne miili kaugusele – toimides Iraani rünnakute jaoks „istuvate partide” rollis. Laevade okupeerimine mitte ainult ei avaks Hormuzi väina, vaid sulgeks selle täielikult: Iraan ähvardab juba praegu kogu Pärsia lahte mineerida. Lisaks ei ole laevad mõeldud pikaajaliseks okupatsiooniks – varustusliinid ei oleks turvalised ja tsiviilisikutest võiks saada PR-katastroof.”
Johnson viitab omaenda CIA väljaõppele: See, mis paberil tundub teostatav, ebaõnnestub praktikas maastiku, ilma, logistika ja inimeste vastupanuvõime tõttu. 800 merejalaväelast kümnete tuhandete relvastatud elanikkonna vastu? See lõpeb nagu Custeri missioon – ainult moodsamalt, droonide ja rakettidega.
Ajalooline kontekst: USA kui agressor
Johnson lükkab ümber narratiivi “47 aastat kestnud Iraani agressioonist”. Tegelikult julgustas USA Saddam Husseini 1980. aastal Iraani ründama, tarnis keemiarelvi ja jagas luureandmeid – mille tulemusel hukkus sadu tuhandeid iraanlasi. Hiljem relvastas USA terrorirühmituse MEK (Mujahideen-e Khalq) ja kasutas seda rünnakute läbiviimiseks Iraanis. Tegelikud “koletised” selles piirkonnas ei ole Teheran, vaid Washington.
Majanduslikud ja globaalsed tagajärjed
Operatsioonil oleksid katastroofilised tagajärjed. Iraan pumpab juba praegu rohkem naftat (1,5 miljonit barrelit päevas 1,1 miljoni asemel) ja müüb seda kõrgema hinnaga (97 dollarit 47 dollari asemel). Hormuzi väina sulgemine tõstaks nafta hinna 150–200 dollarini, kahekordistaks bensiini hinna USA-s ja vallandaks ülemaailmse depressiooni. Heeliumi, väävelhappe ja väetiste tarneahelad variseksid kokku. Iraan on juba teatanud plaanidest kirjutada ümber laevanduseeskirjad ja kehtestada transiiditasud jüaanides – see oleks löök naftadollarile.
Isegi Briti eksperdid (endine MI6 juht ja endine kaitseminister) räägivad nüüd “võitmatust sõjast”. Johnson näeb Trumpi lõksus: ta kuulas Iisraeli nõuandeid ja saab nüüd ainult eskaleerida olukorda. Kui see ebaõnnestub, otsitakse patuoinaid nagu Tulsi Gabbard.
Kokkuvõte: sõjaline lühinägelikkus ja strateegiline läbikukkumine
Larry Johnson maalib selge pildi: USA plaanid pole mitte ainult ebapraktilised, vaid ka enesetapumõtetega. Eliitüksused ilma piisava turvalisuseta, ebapiisava logistika, alahinnatud Iraani kaitse ning Ukraina ja Lähis-Ida kogemustest ignoreeritud õppetund: droonid ja asümmeetriline sõjapidamine muudavad tavapärase üleoleku väärtusetuks. Režiimivahetuse või naftakontrolli asemel ähvardab ülemaailmne majanduskatastroof – koos USA võimaliku sõjalise usaldusväärsuse kaotusega.
Johnson lõpetab hoiatusega: igaüks, kes plaanib selliseid operatsioone ilma inimlikku, logistilist ja geopoliitilist reaalsust mõistmata, kordab varasemate sõdade vigu – ainult et seekord on kogu maailmakorra jaoks suurem kaalul. Lähipäevad näitavad, kas võidutseb mõistus või ülbus.
