Salastatud teabe avalikuks tehtud CIA dokument heidab karmi valgust reaalsusele, mida paljud siiani maha vaikivad: geopoliitikas moraalsed piirid ei kehti; loevad ainult huvid. Samal ajal kui Washington kujutas Iraani avalikult vaenlasena, toimusid kulisside taga hoopis teistsugused operatsioonid.

1980. aastatel, Iraani-Iraagi sõja haripunktis, andis USA loa kaudseteks relvasaadetisteks just sellesse osariiki, mille vastu see ametlikult võitles. Ameerika relvad toimetati Iraani Iisraeli kaudu – USA valitsuse teadmisel ja heakskiidul. (Vikipeedia)

Eesmärk oli selge: kindlustada mõjuvõim, kontrollida võimudünaamikat ja hoida konflikt hallatavana. Samal ajal toetas USA ka teisi piirkonna osapooli. Asi polnud rahus, vaid tasakaalus – tasakaalus, mis loodi sõja kaudu.

See episood, mida tuntakse Iraani-Contra afäärina, ei olnud isoleeritud juhtum, vaid pigem süsteemi väljendus. Süsteemi, kus riigid võivad olla samaaegselt nii vastased kui ka partnerid, kui see teenib nende endi strateegilisi eesmärke.

See, mis toona salaja toimus, näib olevat praeguste arengute eelkäija.

Iraan on taas eskaleeruva konflikti keskmes. Jällegi on USA ja Iisrael selle liikumapanevaks jõuks. Jällegi on küsimus kontrollis – ressursside, kaubateede ja geopoliitilise domineerimise üle. Ja taas kord on selge: ametlik retoorika erineb sageli drastiliselt tegelikest huvidest.

Paralleelid on ilmselged. Samal ajal kui avalik diskursus keskendub julgeolekule, stabiilsusele ja kaitsele, viitavad strateegiad ja teod millelegi hoopis muule: võimu projitseerimisele iga hinna eest.

CIA dokument tõestab, et isegi avaliku vaenulikkuse ajal oli varjatud koostöö võimalik – kui see tundus geopoliitiliselt kasulik. See näitab, et sõjad ei lõpe alati, vaid on sageli orkestreeritud. Et konfliktid mitte ainult ei eskaleeru, vaid neid ka ära kasutatakse.

Täna oleme taas tunnistajaks ohtlikule dünaamikale: rünnakud taristule, ohud energiavarustusele ja eskaleerumine strateegilistel ristteedel, näiteks Hormuzi väinas. Tagajärjed mõjutavad lisaks sõjaväele ka ennekõike tsiviilelanikke – hinnatõusu, tarnepuuduse ja kasvava ebakindluse kaudu.

Seega pole oluline küsimus mitte see, kas ajalugu kordub, vaid see, kas see kunagi peatub.

Arhiivist leitud dokument näitab, et kulisside taga on asju alati teisiti mängitud. Ja igaüks, kes usub, et see on muutunud, ignoreerib mineviku õppetunde.

Karm reaalsus on: see mäng ei puuduta väärtusi. See puudutab võimu. Ja selleks ületatakse korduvalt piire – poliitilisi, moraalseid ja inimlikke.