Homoabielu seadus on lühemas perspektiivis jama homodele endile. Nad on omadega oma seksuaalsetes ihades edasi vägagi kuival. Nad ei võitnud midagi ega kedagi. See seadus ju ei suurendanud millimeetritki nende endi seksuaalsete valikute ringi.
Teine sugu jääb nende jaoks endiselt välistatuks. Oma soo hulgast aga peavad nad ka edaspidi leppima selle väga napi 1%-ga, kes oleks nõus reaalse homoseksuaalse intiimsuhtega. Homode armetu olukord kestab edasi.
Heterote kõrval, kelle valikuks on sõna otseses mõttes pool maailma, elavad homod kusagil Sahara kõrbes. Sealt ehk leiab mõne kidura kaktuse või okkalise põõsa, aga endiselt on see maailm homode jaoks seksuaalses mõttes igav liiv ja tühi väli.
Pole vaja homodel ega kellelgi lasta ennast ära petta sellest, et mingi osa heteroseksuaale toetab aktiivselt homoabielu. Ja koos homodega tänavatel marsib ja pikettides seisab. See ei tähenda, et need homodega tolerantsed heterod oleksid võimelised ise reaalsesse homosuhtesse astuma. See on neile ka pärast järjekordset paraadi ja piketti jälk ning täielikult välistatud.
Kui mõni homoseksuaal unistab, et nende homovõitlejatest heterotega pärast paraadi või piketti ka asjaks läheb, siis ta eksib sügavalt. Ei lähe. Kui homo aktiivselt mõne sellise heteroga midagi reaalselt üritab, saab ta parimal juhul lihtsalt peksa. Homode jaoks pole neist võitlevatest heterotest asja. Nad on niisama eputrillad, ei enamat.
Asja tõsisem pool on teine: homod teavad suurepäraselt, et miski abieluõigusega oli nende reaalne võit puhas null. Nende partnerite kontingent ei suurenenud, nende võimalused homoeluks on edasi väga napid.
Kuid see seadus avab neile ukse laste maailma, kellest saab vormida uusi homosid ja seeläbi saavutada korraga kaks eesmärki – esiteks suurendada homoseksuaalide hulka tulevikus, teiseks aga rahuldada omaenda pedofiilseid ihasid. Just läbi pedofiilia ju uued homod juurde tekivad. Lapsed ongi see kontingent, kes peab homoseksuaalid päästma nende reaalselt väga nadist olukorrast ja kasinast valikust.
Homoabielu seadus on alles värav homodele tulevikku, kaugeltki mitte nende võitlemiste lõppeesmärk. See nn. “uus ilus maailm” saabub meile läbi meie laste ja lastelaste. Kõik kestab edasi ja veel väärastunumates vormides. Mitte niivõrd paraadid ja piketid, vaid lasteaiad, koolid, lasteringid, õppeprogrammid jms. – meie lapsed ja lapselapsed – see on homode tegelik tegevusväli. Võtkem see teadmiseks.
