Kas usaldushääletuste teerulliga Riigikogus vastu võetud seadused ka meie elu reaalsuseks, meie elu reegliteks saavad, see oleneb nüüd ainuüksi ühest inimesest – president Alar Karisest. Oleneb sellest, kuidas ta otsustab – kas ta kuulutab need eesti rahvast ja riiki hävitavad seadused välja… või ta keeldub? Kas tal jätkub julgust, ausust, tervet mõistust, mehisust, eneseväärikust need teerulliga vastu võetud seadused jätta välja kuulutamata… või ei jätku?
Ma arvan, see on Alar Karisele tema enda kogu elu kokkuvõttev eksam. Eksam kogu rahva ees. Ja eksam ka iseenda ees. Tõehetk. See on hinnang tema seni elatud elule ja sellele, kes ta on tegelikult.
Me saame õige pea teada, kes ta on
Taustaks:
Alar Karis oli enne presidendiks saamist Eesti Rahva Muuseumi direktor. Ta oli mees, kelle hoida ja talletada oli kogu meie ajalugu, kogu meie mälu, kogu meie kultuur alates aegade algusest. Minu ettekujutuses ei peaks selline inimene olema moraalselt ja eetiliselt lihtsalt võimeline kõike seda, mida me kõik kalliks peame, ühe käeliigutusega prügikasti viskama. Sest liberaalide kavandatud pööre on meie ajaloos sama suur, kui oli pööre, mis toimus 1940. aastal. Siis oli värv punane, nüüd roheline, ümber särav vikerkaar.
Kui Alar Karis, Eesti Rahva Muuseumi direktorist presidendiks saanu, need ühiskonda purustavad seadused välja kuulutab, siis viskab ta sellega prügikasti ka omaenda töö, tegevuse ja oma elatud elu mõtte. Viskab prügikasti iseenda. Minu silmis oleks nende seaduste väljakuulutamine Alar Karise jaoks moraalne enesetapp. Ta tühistab sellega iseenda – oma seise elu ning töö.
Eks ootame, milline on Alar Karise otsus. See otsus annab vastuse, kes ta on.
