Elen Irazabal Arana ja Nikolai G. Wenzel TheDailyEconomy.org kaudu

Eelmisel kuul kritiseerisime California osariigi 2025. aasta piirialade tehisintellekti seadust (Frontier AI Act). Seadus seab formaalse regulatiivse vastavuse esikohale tegeliku riskijuhtimise ees ning kaitseb bürokraate ja seadusandjaid vastutuse eest. Mis kõige tähtsam, see jõustab ülalt-alla suunatud regulatiivseid standardeid, selle asemel et lubada kodanikuühiskonnal ja tööstuse ekspertidel eetilisi standardeid alt-üles testida ja arendada.

Selle seaduse võiks kõrvale jätta kui järjekordse näite California sekkumiskalduvustest. Siiski nõuavad mõned Ameerika poliitikud ja regulaatorid juba, et see toimiks “föderaalse ja osariigi järelevalve ühtlustamise mallina”. Teine sellise malli allikas oleks Euroopa Liit (EL) – seega piisav põhjus, et Brüsseli regulatsioone tähelepanelikult jälgida.

EL on probleemsete ülalt-alla regulatsioonide jõustamisel Californiast juba kaugel ees. Tegelikult järgib ELi 2024. aasta tehisintellekti seadus ELi üldist ettevaatuspõhimõtet. Nagu Euroopa Parlamendi sisemine mõttekoda selgitab: „Ettevaatuspõhimõte võimaldab poliitikakujundajatel võtta ettevaatusabinõusid, kui teaduslikud tõendid keskkonna- või terviseriskide kohta on ebakindlad ja panused on kõrged.“ See põhimõte annab ELile tohutu võimu reguleerida ebakindluse tingimustes – selle asemel, et lubada eksperimenteerimist trahvide ja vastutuse piires (nagu USAs). See lämmatab eetilist õppimist ja innovatsiooni. Ettevaatuspõhimõtte ja sellega seotud regulatsioonide tõttu kannatab ELi majandus suurema turukontsentratsiooni, kõrgemate regulatiivsete kulude ja vähenenud innovatsiooni all – võrreldes keskkonnaga, mis võimaldab eksperimenteerimist ja usaldusväärset riskijuhtimist. Pole üllatav, et maailma 50 suurimast tehnoloogiaettevõttest ainult neli asuvad Euroopas.

Lämmatud innovatsioonist lämmatatud privaatsuseni

Lisaks ettevaatuspõhimõttele on ELi regulatsioonide teiseks liikuma panevaks jõuks õiguste jõustamine – ehkki valikuliselt ELi põhiõiguste hartast, kusjuures õigused on sageli omavahel vastuolus. Näiteks 2016. aasta isikuandmete kaitse üldmäärus (GDPR) võeti vastu eesmärgiga tagada põhiõigus isikuandmete kaitsele (tehniliselt eraldi privaatsusõigusest, mis annab ELile oluliselt suuremad sekkumisvolitused – erialaajakirjade teema). Lõppkokkuvõttes piiras GDPR õigust majanduslikule vabadusele.

Seekord õigustatakse ELi lähenemisviisi laste seksuaalse väärkohtlemise vastasele võitlusele põhiõigusi. Me kõik väärtustame põhiõigusi ja me kõik põlgame laste väärkohtlemist. Ometi on aastate jooksul põhiõigusi kasutatud nüri, kuid võimsa relvana ELi regulatiivsete volituste laiendamiseks. Kavandatav laste seksuaalse väärkohtlemise vastase võitluse määrus pole erand. Erandlik on aga sekkumise ulatus: EL teeb ettepaneku jälgida Euroopa kodanike suhtlust ja käsitleda seda valimatult potentsiaalsete ohtudena, mitte kaitstud kõnena, millel on esmapilgul õigus privaatsusele.

Alates 26. novembrist 2025 on EL-i bürokraatia pidanud läbirääkimisi CSA üksikasjade üle. Õnneks kaotab uusim eelnõu – vähemalt formaalselt – privaatse suhtluse kohustusliku skaneerimise. Siiski on siin üks konks. Majutus- ja isikutevahelise suhtluse teenuste pakkujad peavad tuvastama, analüüsima ja hindama, kuidas nende teenuseid saaks kasutada laste seksuaalseks väärkohtlemiseks veebis ning seejärel võtma „kõik vajalikud parandusmeetmed“. Arvestades sellist avatud mandaati ja vastutuse ohtu, võivad paljud teenusepakkujad järeldada, et kõige turvalisem – ja juriidiliselt kõige mõistlikum – viis ELi määruste järgimise demonstreerimiseks on privaatse suhtluse laialdane skaneerimine.

CSA eelnõus nõutakse, et parandusmeetmed peaksid võimaluse korral piirduma teenuse konkreetsete osade või kasutajarühmadega. Stiimulite struktuur osutab aga teises suunas. Põhjalik jälgimine võib osutuda ainsaks teostatavaks võimaluseks regulatiivse vastavuse tagamiseks. See, mida täna esitletakse vabatahtlikuna, võib homme muutuda sisuliselt kohustuseks.

Taani justiitsminister Peter Hummelgaardi sõnade kohaselt: „Igal aastal jagatakse miljoneid faile, mis kujutavad laste seksuaalset väärkohtlemist. Ja iga pildi ja video taga on laps, keda on väärkoheldud kõige kohutavamal ja julmemal viisil. See on täiesti vastuvõetamatu.“ Keegi ei vaidlusta probleemi tõsidust ega taunitavust. Ja ometi eeldatakse selle narratiivi kohaselt telekommunikatsioonitööstuselt ja Euroopa kodanikelt ohtlike riskide maandamise meetmete aktsepteerimist, mis tõenäoliselt toovad kaasa kodanike privaatsuse kadumise ja riigile ulatuslike jälgimisvolituste andmise.

Väidetavalt pole kulud võrreldes kasuga midagi.

Lõpetuseks: kes ei tahaks võidelda laste seksuaalse väärkohtlemise vastu? On viimane aeg sügavalt sisse hingata. Laste väärkohtlejaid tuleks karmilt karistada. See aga ei vabasta vaba ühiskonda teiste põhiväärtuste austamisest.

Aga oota – see pole veel kõik…

Põhjalik jälgimine? Noh, mitte päris põhjalik.

Vaatamata laste kaitsmise moraalsele imperatiivile – imperatiivile, mis on nii tugev, et EL on selle nimel valmis teisi põhiväärtusi kompromiteerima –, näeb sotsiaalkindlustuslepingu ettepanek ette mugava erandi. Kõik, mis kuulub riigi julgeoleku alla, samuti kõik elektroonilise side teenused, mis pole avalikult kättesaadavad (st ainult valitud ametnikele ja bürokraatidele), jäävad täielikult puutumata. Kodanike privaatseid vestlusi jälgitakse, kuid mitte nende vestlusi, kes väidavad, et meid kaitsevad.

Nagu minister ütles: „Iga üksiku pildi ja video taga on laps, keda on koheldud kõige kohutavamast ja julmemast väärkohtlemisest.“ Kui see kehtib „iga üksiku pildi ja video“ kohta, miks ei peaks see kehtima ka riikliku julgeoleku ja mitteavalike teenuste eranditega kaitstud sõnumite kohta? Kas õudus kaob kuidagi, kui kasutajateks on poliitikud või bürokraadid? Kas vastuvõetamatu muutub järsku vastuvõetavaks, kui see mõjutab neid, kes reegleid kirjutavad?

ELi õiguste hierarhias on laste kaitse tähtsam privaatsusest. Kuid eurokraatide kaitse on tähtsam kui laste kaitse. Lõppkokkuvõttes annab tänapäevane tehnoloogia poliitikutele enneolematuid võimalusi kodanikke jälgida – samal ajal kui nad ise kontrolli alt pääsevad.

Meie teada pole USA-s veel sarnaste meetmete kehtestamise üle arutelusid. Kuid alates varandusmaksudest ja tehisintellekti reguleerimisest kuni Ameerika bürokraatliku riigi alguseni on Euroopast pärit halbadel ideedel kahetsusväärne komme leida tee üle Atlandi ookeani.