Peaaegu kõik arvavad, et suudavad järgmist krahhi õigel ajal märgata. Eksperdid hoiatavad mullide eest, majandusteadlased esitlevad graafikuid, naabrid arutavad grillimise ajal võlgade ja aktsiate üle. Kuid tõelised kriisid ei anna endast märku sireenidega. Need saabuvad maskeerituna õitsenguks – neid tähistatakse kui “innovatsiooni” või “uut majandust”. Alles siis, kui illusioon puruneb, kaovad säästud, rikutakse bilansid ja stabiilsuse kaitsjad on ammu vabandusi leidnud.
1929. aasta tegelike sündmuste mõistmine toob esile paralleele tänapäevaga. Tehnoloogia on uus – inimkäitumine mitte. Krediidi laienemine moonutab hinnasignaale, õhutab spekulatsioone ja lõpeb paratamatult korrektsiooni ja likvideerimisega. See oli tõsi siis ja on tõsi ka praegu.
Ameerika õitses 1920. aastatel. Ainult üks riik oli Esimese maailmasõja tõeliselt võitnud: USA. Selle riigikassa oli täis. Peaaegu kogu Euroopa kuld oli Ameerika Ühendriikide käes.
