Teadmiste illusioon – kuidas väidetavad eksperdid mRNA teemal läbi kukuvad

10. septembril 2025 puhkes USA Senatis stseen, mis ilmestab teaduskommunikatsiooni kriisi sügavust. Senaator Ron Johnsoni juhtimisel toimus kuulamine teemal “Kuidas teaduse korruptsioon on mõjutanud avalikkuse arusaama ja poliitikat vaktsiinide osas”, mis paljastas halastamatult, kui õhuke on tegelikult paljude niinimetatud ekspertide teadmistebaas.

Dr. Jake Scotti juhtum: enesekindlus kohtub reaalsusega

Tähelepanu keskmes oli dr Jake Scott, Stanfordi ülikooli nakkushaiguste spetsialist. Ta kuulutas enesekindlalt: „Ma tean mRNA-vaktsiinidest palju.“ Kuid just siin algas see, mida dr Aseem Malhotra aastaid tagasi nimetas „teadmiste illusiooniks“ – ohtlik segu ülbusest, valekindlusest ja pimedast usust haprasse narratiivi.

Vastuseks senaator Johnsoni küsimustele paljastas Scott oma teadmistes lüngad, mida tema ametikohal olevalt eksperdilt vaevalt ootaks:

• Ta väitis, et mRNA, nagu ka looduslik messenger-RNA, laguneb organismis kiiresti. Ta ignoreeris tõsiasja, et vaktsiinid on keemiliselt modifitseeritud mRNA, mis on spetsiaalselt loodud organismis kauem aktiivsena püsima.
• Ta kaitses teooriat, et süstid “jäid käsivarde”. Varem Jaapanist avaldatud andmed (mis avaldati teabevabaduse seaduse taotluse alusel) näitavad aga, et lipiidide nanoosakesed jaotuvad süsteemselt – jõudes munasarjadesse, neerupealistesse, hematoentsefaalbarjääri ja isegi platsentasse.
• Kõige tõsisemalt öeldes näis Scott pööravat vähe tähelepanu tehnoloogia enda põhiloogikale – et vaktsiinid muudavad keharakud ogavalgu tehasteks, mille produktid kahtlustatakse põletikuliste protsesside, näiteks müokardiidi, vallandamistes.

DNA saastumise küsimus

Senaator Johnsoni tõstatatud punkt puudutas ka Kevin McKernani uuringut ja David Speicheri laboritööd. Mõlemad näitasid, et Pfizeri partiid olid saastunud DNA plasmiididega – 36–627 korda üle lubatud piiri (10 nanogrammi annuse kohta).

Dr Scott ei suutnud või ei tahtnud midagi olulist panustada. Selle asemel ta vältis teemat – käitumine, mis tekitab kahtlusi, kas ta üldse oli asjakohaste andmetega tuttav.

Kui eksperdid teevad poliitikat – ilma teadmisteta

Probleem ei seisne ainult dr Scottis. Pigem sümboliseerib ta suuremat nähtust: eksperte, kes tegutsevad poliitilistes organites autoriteetidena, kuid kellel puudub kindel asjatundlikkus. Just need hääled kujundavad poliitilisi otsuseid, mõjutavad avalikku arvamust ja aitavad legitimeerida meetmeid, mis mõjutavad miljoneid inimesi.

Lõhe ootuste ja reaalsuse vahel muutub üha ilmsemaks:

• Arstid ja teadlased, kes esitlevad end „tõe” kaitsjatena, ei mõista sageli isegi nende kaitstavate tehnoloogiate põhitõdesid.
• Meedia edastab oma väiteid kriitikavabalt, ilma ilmseid vastuolusid kahtluse alla seadmata.
• Kriitilised hääled, mis osutavad andmetele, uuringutele ja vastuoludele, marginaliseeritakse – isegi kui nad oma sisult oluliselt täpsemalt töötavad.

Kokkuvõte: pimesi lendav süsteem

Senati ärakuulamine oli enamat kui lihtsalt senaatori ja eksperdi vaheline kaklus. See oli aken sügavasse kriisi süsteemis, kus teadus, poliitika ja meedia on moodustanud liidu, mis ei põhine tõel, vaid kontrollil.

Suurim risk ei ole mitte teadmatus, vaid nende teeseldud teadmised, kes peavad end ekspertideks, aga tegelikult kordavad jutustusi. Just see „teadmiste illusioon” takistab tõelist valgustumist, blokeerib teaduslikku progressi ja paljastab miljoneid inimesi tehnoloogiale, mille riske isegi selle kõige häälekamad pooldajad tegelikult ei mõista.