Olen lõpuks saanud viimase nädala sündmuste üle järele mõelda, lugenud ka meediakajastusi ja inimeste arvamusi. Olen terve nädala suhelnud aktiivselt nii loomakasvatajatega kui niisama loomasõpradega ja tunnen, et pean veidi oma mõtteid avaldama ka teile.
Kusjuures oleksin väga tänulik, kui mõni meediaväljaanne need ausalt ja objektiivselt edasi annaks.
Nurme sigade kaitseks kogunemine mitte ühel, vaid lausa kahel korral, on lükanud veerema suurema lumepalli, kui oleks kunagi arvanud.
Ma olen loomakaitse liidus olnud 9 aastat väga aktiivse liikmena ehk seisnud sisuliselt 9 aastat tulejoonel.
Iga päeva suhtlen mitmekümne inimesega, kes pöörduvad infotelefoni kaudu meie poole ja otsivad abi. Loomulikult ei tee ma seda kõike üksi ja pisike hulk suure südamega kamraade tegeleb koos minuga iga päev selle nimel, et loomadel oleks parem elada.
Me kirjutame Eestimaa Loomakaitse Liidu facebookis juhtumitest, mõtetest ja sündmustest ausalt. Meil räägime avalikult rohkem, kui vahel seda kuulda tahetakse. Me avalikustame nimesid ja näitame nägusid. Me räägime avalikult ametnikest ja nende tegudest.
Me oleme võitlust loomade nimel pidanud koos minuga 9 aastat, kuid teised vanemad olijad seal mitukümmend aastat.
Mida see näitab? See näitab kogemust ja kogemust just reaalses elus.
Oleme selle aja jooksul kaotanud lugematu arv kordi usku, et saame midagi muuta. Iga löök jalgadesse, võtab korraks mentaalselt maha ka meid.
Kuid, me oleme ikka ja jälle tõusnud püsti, sest teisiti ei saa…
Nutame, kas kurbusest, vihast või rõõmust päeva ja siis pühime pisarad ning hakkame taas edasi rühkima.
Ka meie endi vahel on vahel ütlemisi, erimeelsusi siis, kui pinged kasvavad üle pea. Samas teame oma südame, et oleme väljas ühe asja eest ja see on loomade heaolu.
See üks suur eesmärk pühib solvumise südamest ja hoiab mõistuse selge.
Iga päev vajavad loomad reaalselt abi ja iga päev vajame meie teiste loomakaitseorganisatsioonide abi.
Üksi oleme nõrgad, sest meid pole palju. Loomakaitseorganisatsioone on kokku väga palju, igal oma valdkond.
Me ei ole kunagi vastandanud ennast kellelegi, vaid alati otsinud võimalust koostööks.
Selleks, et teha kõigiga koostööd, tuleb neid austada, tuleb austada nende keelt ja nende kultuuri. Ma ei saa helistada nt Ida-Virumaal mõnele loomakaitsjale ja hakata nõudma, et ta räägiks minuga eesti keeles. Ei – mina räägin temaga vene keeles. Kui see teine osutub inglise keelseks inimeseks, räägin mina temaga inglise keeles jne.
Loomakaitsjatena ei saa me lubada halvustamist mitte ühelgi muul põhjusel, kui see ei puuduta loomade halba kohtlemist.
Loomakaitses on ainult üks päriskeel – HOOLIMINE. Kõik teised keeled on ainult vahend selle ühe rääkimiseks.
Täna olen ma kindel, et üle terve Eestimaa on loomakaitse liidu selja taga väga suur hulk teisi loomakaitsjaid, kes vastavad minu kõnedele koheselt. Nad teavad, et ma ei helista neile sel põhjusel (kuigi võiks), et küsida kuidas läheb. Nad teavad, et iga minu kõne tähendab seda, et mõni loom vajab abi ja nemad saavad aidata.
Kuidas need eelnevad mõtted siis puudutavad viimase nädala sündmusi?
Olen lugenud meediast, et sigala juures kogunes käputäis alkohoolikuid, lamemaalasi ja putiniste, kel polnud muud eesmärki kui poliitika.
Üsna solvav, kuid ma ei solvu, sest ma olin seal ja TEAN, KES SEAL OLID KOOS MINUGA.
Selliste artiklite avaldamine on võtnud eest minu roosad prillid, kes ma ikka siiani uskusin vaba sõna olemasolusse ning ei arvanud, et elame jõhkra tsensuuri all.
Ka minu sõnavõtte on facebookis jõuga kustutatud. Mulle helistas Delfi faktikontroll, kes millegipärast ei olnud üldse huvitatud neist faktidest, mida mina soovisin rääkida ehk PTA tegemata tööst.
Muide, ma ikka olen nii naiivne, et sellise faktikontrolli olemasolustki ei teadnud varem.
Ma ei olnud varem tuttav väljenditega lamemaalane ja putinist.
Kuid nüüd tagantjärele mõeldes olen oma südames pannud neile siltidele külge tähenduse – need on hoolivad ja suure südamega inimesed, kellele pole oluline rahvus, keel, poliitiline kuuluvus, orientatsioon, sotsiaalne kuuluvus ega see, kas elatakse linnas või maal. Mingit tähtsust ei oma see, millise autoga keegi sõidab või kui palju tal raha on.
Riik tahab avalikult sildistada ja palun – saite need sildid ning kannan uhkusega.
Üks asi veel….
Mainitakse, et sigala juures kasutati ära ullikesi, et teha ikka oma poliitpropagandat. Et osa inimesi ehk tõesti olid lihtsameelsed ja kergeusklikud ning neid olevat lihtne mõjutada enda huvides.
Teate…. kust te võtate, et asi polnud vastupidi? Ma olen enda meelest üsna tark ja väga tugeva loogilise ning analüütilise mõtlemisega. Mind kellelgi ärakasutada saaks olema väljakutse, mida tahaks isegi näha 
Inimesed, kes mind tunnevad, teavad võivad sirge seljaga kinnitada, et, kui loomakaitses miskit ära vaja teha on, siis Kristi teeb. Olen kohati, nagu tankist, kes söödetakse ette, kui mõni probleem vajab lahendamist.
Uskuge, ma tean väga täpselt, mida ma teen ja mida ma tegin seal sigala juures.
Hoopis mina näen täna rohkem, kui kunagi varem, võimalust muuta midagi selles ühiskonnas ka loomakaitse osas. Hoopis mina otsin partnereid ja samamoodi mõtlejaid ühinema ühe eesmärgi nimel ja see on loomade heaolu.
Ma olen aastaid käinud nii PTA kui ministeeriumi koosolekutel ja see on, nagu lõputu küünlapäev, mis igal aastal algab samamoodi. Vahepeal ei mingit progressi.
Igal aastal istub Olev Kalda ja co laua taga ning räägib täpselt sama jama suust välja.
Eelmisel aastal oli väike lootus, kui ministriportfell läks Piret Hartmanile. See oli ajaloos esimest korda, kus ma päriselt nägin selgroo ja põhimõtetega inimest (vähemalt selles, mis puudutas loomade valdkonda). Kohe hakkas asi edenema, meid võeti päriselt kuulda ja koosolekul oli näha, et laua taga ei istu minister, kes räägiks edasi kellegi teise sõnu, vaid on ennast teemaga kurssi viinud. Kõik olulised asjad, sh. loomakaitse muutmise seaduse algatamine sai hoo sisse just tema ajal. Piret lõi pukist ka endise PTA peadirektori, kes oli aastaid arrogantselt ignoreerinud loomade heaolu valdkonda ning ainult õigustanud selle ameti tegemata tööd.
Koosolek härra Terrasega oli sootuks teistsugune. Ülejala ja kiirustades ehk härra ei olnud endale selgeks teinud isegi mitte seda, kes me oleme.
Täna on ametis uus PTA peadirektor ja ausalt öeldes lootsime enamat. Hetkel oleme siiski pettunud, sest see üks kohale tulemine sigala juurde ei korva loomakaitse liidu kuude pikkust ignoreerimist.
Suheldakse valitud seltskonnaga, mitte nendega, kes esitavad olulisi ja vajalikke küsimusi ning julgevad kritiseerida ameti tööd.
Enamuse praegu võimul olevate erakondade huvi ei küündi loomade heaoluni mitte kunagi. Nad on aastaid seda teemat ignoreerinud. Enne valimisi on mõni pannud ehk kuskile täpina lubadustesse ka loomad, kuid täpiks on see ka jäänud, kuni ununeb.
Täna ei räägi me tegelikult mitte ainult PTA-st, vaid ka Keskkonnaametist. Nemad on julmalt otse öelnud, et vigastatud metsloomad ja linnud on vabatahtlike MTÜ-de asi, sest neil pole ressursse. Kaebasime nad isegi kohtusse ning tuli ka vastus, et nad on kohustatud sellega tegelema ning vastavalt seadustele ei tohi vahet teha ei merikotkal ega varesel.
Teate, mis? Neid isegi ei huvita, et kohus neid selleks käskis.
Endiselt jäetakse vigastatud linnud tänavatele vedelema. Oleme ise korduvalt lasknud inimestel nad toimetada eutanaasiaks kliinikusse, kui ravida võimalik pole ning tasunud selle eest heade annetajate rahaga. Peaspetsialist on ise mulle telefonis öelnud, et see kõik ongi normaalne ja raha lihtsalt pole, pole inimest, kes tahaks tööle tulla ja poltpüssi kasutada lindude eutaneerimiseks.
Samas võtame nüüd kogu selle PTA ametnike kamba, kes piltlikult gaasiautoga mööda Eestimaa seafarme roolib ja hukkab sigu, sh terveid süüdimatult mitmekümne tuhande kaupa.
Mõne, meeleldi hukkamisega tegeleva ametniku, saaks siis Keskkonnaametisse ehk suunata kas tööle või palgaku ametiabi korras keegi sealt appi. Kui vaja on politseiga teha plaane rahulike loomasõprade vastu, siis ametiabi korras politsei ikka aitab ju.
Küllap saavad need kaks asutust – PTA ja Keskkonnaamet- ka üksteisele abikäe osutada, kui hukkamiseks läheb.
Ühesõnaga….jutt sai pikk, kuid vajalik. Vahel koguneb hingele koorem, millest jagamata lahti ei saa.
Ma siiralt loodan, et nende sigade kaitsmine on lõpuks vallandanud ühiskonnas protsessid, mille tulemusena hakatakse päriselt kuulama abivajajaid. Hakatakse päriselt hoolima nii loomadest kui inimestest. Hakatakse päriselt märkama, et vastandumine pole lahendus, vaid ühtsuses peitub jõud.
Olen väga, väga tänulik kõigile, kel on süda õige koha peal ja kes pole veel lootust kaotanud muuta seda maailma paremaks.
Aitäh!
-Kristi Metsa, Eestimaa Loomakaitse Liit, Plaan B
