Maksehiiglane, kes tahab olla teie digitaalne ID
Mastercard muudab vaikselt isiku tuvastamise teie rahakoti funktsiooniks – ja seega impeeriumiks.
Samal ajal kui Euroopa ametivõimud kiirendavad oma jõupingutusi tsentraliseeritud digitaalsete identiteedisüsteemide kasutuselevõtuks, töötab Mastercard agressiivselt selle nimel, et asetada end selle ümberkujundamise keskmesse.
Maksegigant esitleb oma osalemist EL-i digitaalse identiteedi tegevuskavas kui oma turvaliste tehingute alase asjatundlikkuse loomulikku laiendust. Mõistete “mugavus” ja “usaldus” taga peitub aga sügavam probleem: eraettevõte, mis on ajalooliselt kontrollinud juurdepääsu kaubandusele, aitab nüüd kujundada seda, kuidas inimesed oma identiteeti avalikus ja eraelus tõestavad.
Michele Centemero, Euroopa teenuste eest vastutav asepresident, on avalikult toetanud Euroopa Komisjoni eesmärki võtta 2030. aastaks kasutusele Euroopa digitaalse identiteedi (EUDI) rahakott 80 protsendile ELi kodanikest. „Euroopa Komisjon eeldab, et 2030. aastaks saab kuni 80 protsenti ELi kodanikest seda kasutada igapäevaste toimingute jaoks, nagu auto rentimine, rendilepingu allkirjastamine või vanuse kontrollimine veebis,“ ütles ta. „Mastercardis töötame selle nimel, et seda arengut toetada.“
Centemero sõnul peaks isiku tuvastamine tunduma sama sujuv kui kaardiga maksmine. See raamistik sobib hästi Mastercardile, kuna see selgitab ka seda, miks peaks maksete töötleja üldse identiteedi infrastruktuuri kaasatud olema.
Ettevõtte pühendumus pole pelgalt pealiskaudne. Mastercardil on keskne roll kahes suures EL-i rahastatavas pilootprogrammis: NOBID projektis ja WE BUILD konsortsiumis. Mõlemad testivad reaalseid stsenaariume, kus isikusamasuse kontrollimine on otse makseprotsessi integreeritud. Eesmärk on siduda kontrollitud atribuudid, nagu vanus, õpilasstaatus või elukoht, tehingusüsteemidega, nii et iga ost toimiks ka isikut tõendavana.
Kriitikud hoiatavad, et Mastercard võib laiendada oma mõjuvõimu teenuste kättesaadavuse osas – kaugele finantsvaldkonnast väljapoole. Ettevõtet on juba süüdistatud ostude või teenuste piiramises sise-eeskirjade alusel. Kui identiteedi kontrollimine on ettevõtte süsteemidesse integreeritud, võib ettevõtte võim ulatuda valitsuse või erasektori teenindussektorisse.
Kui juurdepääs kaupadele või teenustele sõltub lisaks rahale ka Mastercardi heakskiidust teie isikuandmetele, muutuvad avaliku teenistuse ja erasektori ettevõtete võimu piirid ohtlikult hägusaks.
Mastercard viitab kõrgele pettuste määrale – üle 40 protsendi Euroopas toimuvatest internetipettustest on seotud identiteedivargusega – ja lubab oma rolliga digitaalse identiteedi loomisel vähendada nii riske kui ka ebamugavusi. Tsentraliseeritud, ettevõtte kontrolli all olevad identiteedisüsteemid kaasnevad aga sageli autonoomia kaotusega.
Ettevõte kasutab oma positsiooni ka rahvusvaheliste standardite kujundamisel. Mastercard on FIDO Alliance’i ja EMVCo liige ning OpenWallet Foundationi asutajaliige – need kaks organisatsiooni määratlevad, kuidas identiteediatribuute globaalselt turvatakse, jagatakse ja kontrollitakse. Mastercard tagab, et tema enda infrastruktuur on nendele standarditele tuginev.
Ühendkuningriigis on Mastercard sertifitseeritud digitaalse identiteedi ja atribuutide usaldusraamistiku (DIATF) alusel ning tegutseb digitaalsete identiteetide, sealhulgas vastuolulise Gov.UK rahakoti orkestreerimisteenuse pakkujana. See võimaldab kasutajate digitaalsete rahakottide identiteediandmeid otse Mastercardi infrastruktuuri kaudu kontrollida.
Mastercard investeerib ka mobiilsete juhilubade (mDL) arendusse, mida saab integreerida digitaalsetesse rahakottidesse. Mastercardi esindaja Leonard Botezatu rõhutab rahvusvahelise ISO-standardi väärtust mDL-ide jaoks, et ühendada eri riikide killustatud ID-süsteemid. Eesmärk pole mitte ainult koostalitlusvõime, vaid ka globaalne ulatus.
Kuigi Mastercard esitleb oma osalemist vajalikuna kaasaegse ja turvalise identiteedi ökosüsteemi loomiseks, jääb reaalsus keeruliseks: globaalne makseprotsessor, mis saab nii finantsteenuste osutamisest keelduda kui ka kontrollida valitsuse või erasektori platvormidele juurdepääsu õigust, loob suletud süsteemi, kus ettevõtete huvid on individuaalse tegutsemisvabaduse suhtes ülimuslikud.
Kui digitaalne identiteet soovib tõeliselt privaatsust ja vabadust säilitada, peab see põhinema detsentraliseerimisel, läbipaistvusel ja kasutajate kontrollil. Selle vastutuse andmine kasumile orienteeritud ettevõttele õõnestab seda eesmärki. EUDI rahakott võib pakkuda tõhusust, kuid hinnaks võib olla isikliku kontrolli järkjärguline vähenemine oma identiteedi üle.
