Kui me räägime seakatkust ja selle ümber käivast tsirkusest, siis muster on nii räige, et isegi pime näeks:
1. Ettekääne on valmis – kord on see “taud”, kord “katk”, kord “viirus”. See annab vabakäe piirangute ja hävitamise kehtestamiseks.
2. Toiduvaru hävitamine – terved loomad lähevad hävitamisele, väidetavalt “ohu vältimiseks”. Tegelikult jääb väiketalunik pankrotti, suurkorporatsioonid ja imporditud kaup võidavad.
3. Avaliku arvamuse kujundamine – meedia keerutab hirmulugusid, et keegi ei küsiks numbrite ja faktide kohta.
4. Sama stsenaarium nagu COVID-iga – tol ajal “rahva tervise nimel”, nüüd “toidujulgeoleku nimel”.
5. Lõpptulemus – sõltuvus välismaistest tarnetest, hindade tõus, kontroll selle üle, mida ja kui palju sa üldse süüa saad.
See pole “viga süsteemis”, see on meetod.
Kui rahvas laseb sellel vaikselt mööda minna, siis järgmine “oht” võib olla seened metsas, kurgid kasvuhoones või isegi oma õunapuu – kõik “turvalisuse” nimel ära reguleeritud.
