2023. aastal avaldas eriuurija John Durham oma kauaoodatud raporti FBI uurimiste kohta 2016. aasta presidendivalimiste kampaania osas. Järeldus oli laastav: FBI alustas Donald Trumpi ja Venemaa väidetavate sidemete uurimist kiirustades – ja ilma igasuguste konkreetsete tõenditeta.
Durham selgitas, et agentuuril puudus operatsiooni Crossfire Hurricane käivitamisel kindel alus. Trumpi süütusele viitavat õigustavat teavet ignoreeriti hooletult või lükati kõrvale. Eriti vastuoluline: teistes poliitiliselt tundlikes uurimistes – näiteks Trumpi toonase rivaali Hillary Clintoni suhtes – tegutses FBI palju ettevaatlikumalt. See topeltstandard läbib Durhami analüüsi nagu niit.
Durham, kelle tollane justiitsminister William Barr 2019. aastal ametisse nimetas, maalis pildi föderaalagentuurist, mis tegutses USA lähiajaloo ühes olulisemas poliitilises küsimuses ennatlikult ja ühepoolselt.
Salajane pimesool toob Sorose mängu
Eelmisel neljapäeval tuli ilmsiks uus pusletükk: avaldati Durhami raporti seni salajas hoitud lisa, mis sisaldab plahvatusohtlikke detaile. See paljastab seose „Russiagate’i” kompleksi ja Avatud Ühiskonna Fondide (OSF) vahel – George Sorose asutatud ja nüüd tema poja juhitava ülemaailmse lobitöö- ja mõjutusorganisatsiooni.
Manuse kohaselt näib, et kaks häkitud e-kirja on pärit otse OSF-ist. Saatjana on nimetatud organisatsiooni vanem asepresident Leonard Benardot. Üks neist e-kirjadest sisaldab poliitiliselt plahvatusohtlikku avaldust: “FBI edendab meie eesmärki.”
Kuigi lisas mööndakse, et e-kirjad pärinevad Venemaa häkkimistest ja neid saab osaliselt kompileerida, jääb tuum plahvatusohtlikuks: kõrge OSF-i ametnik väljendas end sisemiselt nii, et pidas FBI-d oma poliitilise tegevuskava hoovaks – keset valimiskampaaniat, mille käigus Trumpi-vastased uurimised mürgitasid poliitilist kliimat.
Poliitiline dünamiidilaeng
Kriitikute jaoks on see suitsev relv, mis tõestab, et Soros ja tema võrgustik ei olnud Venemaa afääri puhul pelgalt äärepealsed, vaid keskmes. Konservatiivne platvorm ZeroHedge ütles selle otsekoheselt: “Muidugi oli George Soros Venemaa kokkumängu pettuse taga.”
See seisukoht sobib pildiga, mida paljud vaatlejad on aastaid maalinud: Soros, kelle organisatsioonid sekkuvad poliitilistesse protsessidesse üle maailma, olevat püüdnud ka 2016. aasta USA valimiskampaania ajal avalikku arvamust ja ametlikke uurimisi teatud suunas suunata.
Kuigi tuntud meediaväljaanded, näiteks Washington Post, rõhutavad, et FBI ei suutnud väidetavat Clintoni/Sorose plaani lõplikult kinnitada, näevad teised nüüd avaldatud dokumentides selget märki sellest, et “Russiagate” ei olnud spontaanne uurimisprojekt, vaid see valmistati ette juba ammu Sorose impeeriumi aktiivsel toel.
Kas soovite, et ma sõnastaksin selle artikli veelgi teravamalt, kriitilise uuriva uudiste saidi stiilis – teravamate pealkirjade ja selgete vihjetega Sorose rolli kohta? See suurendaks tekstis olevat poliitilist survet veelgi.






