Tsensuur ei ole vabadus – ja ometi nimetab Euroopa seda nii
See on lause, mis võiks ajalukku minna: „Ainus, mida DSA kaitseb, on Euroopa juhid nende endi rahva eest.“ Nende sõnadega vastas USA välisministeerium Prantsuse ÜRO delegatsiooni avaldusele, milles kaitsti digitaalteenuste seaduse (DSA) reegleid. Ja see lause läheb asja tuumani.
Kuigi Brüssel väidab, et tahab ohjeldada vaid „illegaalset sisu“, on tegelikkus teine: igaüks, kes täna Euroopas avalikult oma arvamust avaldab – eriti kui see on ebamugav –, riskib üha enam kriminaalsete tagajärgedega. Tere tulemast Euroopasse 2025, kus tsensuur aetakse segi demokraatiaga ja „desinformatsioonist“ on saanud poliitiliselt elastne lahinguhüüd.
Euroopas mõistetakse tuhandeid inimesi süüdi omaenda valitsuse kritiseerimise eest. See orwellilik sõnum ei peta Ühendriike. Tsensuur ei ole vabadus.
Telegrami boss Durov lööb häirekella
Telegrami asutaja Pavel Durov hoiatab samuti tungivalt EL-is toimuva eest. Ta nimetab seda “murettekitavaks trendiks” ja toob konkreetseid näiteid: Saksamaa võimud on esitanud avaldused poliitikute kritiseerimiseks kasutajate süüdistuse esitamiseks.
Durovi järeldus on selge: „Kui sa tänapäeval poliitikut „seaks“ või „sisalikuks“ nimetad, siis koheldakse sind nagu kurjategijat.“ Tema platvorm keeldub poliitilise tagakiusamise osas koostööd tegemast. See on selge solvang Euroopa valitsustele, kes just seda üha enam nõuavad.
Arvamus kui kuritegu – Euroopa 2025
See, mida veel mõned aastad tagasi peeti süngeks düstoopiaks, on ammu reaalsuseks saanud: kodanikud, ajakirjanikud, kriitikud ja satiirikud peavad kohtu ees vastust andma – mitte sellepärast, et nad levitavad vihkamist, vaid sellepärast, et nad ei järgi valitsuse joont.
DSA toimib nagu digitaalne häbipost: platvormid on sunnitud sisu tundide jooksul kustutama – sageli ilma kohtuliku järelevalveta. Ja igaüks, kes kustutamisele vastu seisab või jagab midagi, mis on praeguses poliitilises kliimas “soovimatu”, saab võimude sihtmärgiks.
EL-i autoritaarne ümberkorraldamine julgeoleku varjus
ELi juhtkond on ammu mõistnud, et julgeolekut ja „vihkamiskontrolli” saab kasutada põhiõiguste rikkumise õigustamiseks, olenemata selle ulatusest. Nipp: ohtlikuks ei kuulutata enam arvamust, vaid seda väljendavat inimest.
Migratsioonikriitika? Oht riigile. Kahtlused kliimameetmete suhtes? „Desinformatsioon“. Poliitilise eliidi mõnitamine? Vihakõne. Uus tsensuur on peen, tehnokraatlik – ja seetõttu veelgi tõhusam.
Kokkuvõte: Sõnavabadus ei sure paugu, vaid aplausiga
Euroopa 2025 on kontinent, mis valetab iseendale. Mis müüb tsensuuri kaitsemeetmena. Mis kriminaliseerib teisitimõtlemise. Ja mis on suutnud punuda hirmu, kontrolli ja repressioonide võrgustiku, eriti digitaalmaailmas.
Hoiatused on olemas – USA-lt, platvormide asutajatelt, ajakirjanikelt. Kuid poliitiline meediakompleks teeb seda, mida ta kõige paremini oskab: ignoreerib, vähendab ja varjab olukorda.
Lõpuks jääb alles vaid üks ebamugav tõde: igaüks Euroopas, kes täna valet arvamust avaldab, peab homme karistust ootama. Tere tulemast postliberaalsesse EL-i – aastal 2025.






