Geopoliitiline maastik muutub kiiresti ning hiljutised arengud Ukraina konfliktis ja USA poliitikas Donald Trumpi ajal toovad esile Euroopa kasvava tähtsusetuse ja Lääne strateegilised eksimused. Hiljutine arutelu endise USA merejalaväe luureohvitseri ja ÜRO relvainspektori Scott Ritteriga analüüsis USA praegust poliitikat Venemaa, Ukraina ja Euroopa rolli suhtes. Ritter annab praeguse olukorra kohta otsekohese hinnangu, mis annab tunnistust Lääne suutmatusest tunnistada konflikti tegelikkust ning ennustab Zelenskõi valitsuse lõppu ja Euroopa poliitilist ja majanduslikku marginaliseerumist. See artikkel võtab kokku arutelu põhipunktid ja toob esile strateegilised tagajärjed.
Video tõlgiti saksa keelde tehisintellekti abil:
Trumpi läbikukkunud plaan: 50-päevane sisutu ultimaatum
Donald Trumpi hiljutisi ähvardusi Venemaa vastu koos 50-päevase ultimaatumiga kirjeldab Ritter kui plaani, mis on “algusest peale hukule määratud”. Trump on teatanud, et jätkab Ukrainale relvade tarnimist, eriti 17 Patriot raketitõrjesüsteemi ning on kutsunud Euroopat üles ostma Ameerika relvi, et rahastada sõda Venemaa vastu. Samal ajal ähvardab ta teiseseid sanktsioone selliste riikide vastu nagu Hiina, India ja Brasiilia, kes ostavad Vene naftat, et takistada Venemaal oma sõjategevust rahastamast.
Ritter peab seda plaani ebareaalseks ja ebaefektiivseks. Ta kahtleb, kas USA-l on üldse võimekus lubatud Patriot-süsteeme tarnida:
„Ma ei usu, et seal on 17 Patrioti. Oleksin üllatunud, kui nad leiaksid kaks Patrioti. Sakslased ootavad järeltarneid, mis saabuvad alles 2026. või 2027. aastal. Aga me oleme 2025. aasta juulis. See on veel pikk tee.“
Ritter rõhutab ka Venemaa sõjalist üleolekut. Ta viitab teadetele, et Venemaa toodab ja paigutab iga päev kuni 1000 drooni, mis ületab kaugelt lääneriikide tarnevõime. Trumpi plaan avaldada Venemaale survet relvatarnete ja sanktsioonide abil on seega “poliitiline trikk”, millel puudub igasugune strateegiline kasu.
Teisesed sanktsioonid: löök tühjusesse
Ritter lükkab samuti ümber Venemaaga kaubavahetust pidavate riikide vastu suunatud teiseste sanktsioonide ohu, pidades seda ebaefektiivseks. Venemaa on sanktsioonidega juba ammu kohanenud ja Venemaa aktsiaturg tõusis isegi 2,7%, kui ähvardused välja kuulutati. Sellised riigid nagu Hiina, India ja Brasiilia ei ole valmis oma kaubandussuhteid Venemaaga katkestama:
„Hiina on lubanud oma toetust Venemaale kahekordistada. Nad teavad, et Ukraina konflikt mõjutab ka nende huve Taiwanis. Brasiilia on öelnud: „Kui te ei taha meiega kaubelda, siis meie ei kauple teiega.“ India ei ohverda oma suveräänsust Trumpi administratsiooni ettearvamatuse pärast.“
Ritter viitab 2025. aasta aprilli kogemusele, kui USA kehtestas Hiinale sanktsioonid, kuid pidi need 90 päeva pärast tühistama, kuna Hiina vastas haruldaste muldmetallide ja magnetiliste materjalide ekspordikeeluga, mis halvas USA autotööstuse. See episood näitab, et USA-l puudub Hiina vastu majanduslik mõjuvõim ja sellised sanktsioonid kahjustaksid pigem Läänt ennast.
Zelenskõi lõpp: planeeritud režiimivahetus
Ritteri analüüsi keskmes on veendumus, et Trumpi administratsioon töötab aktiivselt Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi kukutamise nimel. Ajakirjanik Seymour Hershi raporti kohaselt kavatseb USA Zelenskõi asendada uue juhtkonnaga, et sillutada teed relvarahule ja läbirääkimistele Venemaaga. Ritter näeb 50-päevases ultimaatumis võimalust selliseks režiimivahetuseks:
„50-päevane paus on mõttekas ainult siis, kui see puudutab Zelenskõi kõrvaldamist. Ta ei ole legitiimne võim ja venelased ei sõlmi temaga rahu. Tuleks kehtestada uus režiim, mis on võimeline aktsepteerima Venemaa dikteeritud alistumistingimusi.“
Ritter rõhutab, et Ukraina valitsus ja poliitiline eliit on korrumpeerunud ega soovi rahu, kuna nad saavad kasu lääne rahalisest abist. Uus juht nagu Ukraina relvajõudude endine ülemjuhataja Valeri Zaļušnõi oleks Venemaa vaatenurgast samuti vastuvõetamatu, kuna teda seostatakse natsionalistlike ja neonatslike elementidega. Ritteri sõnul valmistuvad venelased juba sõjajärgseks korraks, kus nad võtavad kontrolli Ukraina tuleviku üle.
Euroopa allakäik: “Tühi burger”
Ritter on eriti karm oma kriitikas Euroopa suhtes, mida ta kirjeldab kui “hiiglaslikku eimillegi-burgerit”. Ta näeb Euroopat poliitiliselt, majanduslikult ja sõjaliselt ebaolulisena, suutmatuna Ukraina konflikti väljakutsetega tegelema. Eelkõige kirjeldab Ritter Saksamaad ja Suurbritanniat, mida juhivad kantsler Olaf Scholz ja peaminister Keir Starmer, kui vastutustundetuid sõjaõhutajaid, kes viivad oma riigid majandusliku ja sotsiaalse hävinguni.
„Euroopa on kokku varisemas. Saksamaa on pankrotis, majandus on kokku varisemas. Nad räägivad sotsiaalprogrammide kärpimisest, et rahastada vastutustundetuid sõjalisi kulutusi. Bundeswehr ei ole Wehrmacht – see on kamp õlut joovaid ja šnitslit söövaid mehi, kes ei oska võidelda.“
Ritter võrdleb Scholzi ja Starmeri retoorikat Kolmanda Reichi ekspansionistlike ambitsioonidega ning küsib, miks teised Euroopa riigid, mis kunagi kannatasid natside okupatsiooni all, selle sõjaretoorika vastu ei protesteeri. Ta näeb ohtlikku eskaleerumist, eriti plaanides paigutada NATO vägesid Kaliningradi, mis kujutaks endast eksistentsiaalset rünnakut Venemaa vastu ja võiks vallandada tuumakonflikti:
“Kui NATO ründab Kaliningradi, toimuvad tuumaplahvatused üle Euroopa. Kaliningrad on osa Venemaa Föderatsioonist ja rünnak oleks rünnak Venemaa territoriaalse terviklikkuse vastu.”
Euroopa sõjaline suutmatus
Ritteri analüüsi teine fookus on Euroopa sõjaline nõrkus. Ta väidab, et ei Saksamaal ega teistel Euroopa riikidel pole ressursse ega motivatsiooni tänapäevase sõja pidamiseks. Ajateenistuse idee on “katastroofi retsept”, kuna tänapäevased sõjad nõuavad kõrgelt koolitatud vabatahtlikke sõdureid, keda Euroopal napib:
„Euroopa ei tooda enam sõdalasi. Ühiskonnad on täis kehva vereringega tugitooliinimesi, kes mängivad terve päeva arvutimänge. Nad ei suuda 40 kilogrammi kanda ja 40 kilomeetrit marssida. See on kurb reaalsus.“
Ritter näeb Euroopa majanduslikku ja sõjalist nõrkust võimalusena tahtmatuks desarmeerimiseks, eriti tuumavaldkonnas. Ta kritiseerib hiljutist Põhja-deklaratsiooni, milles Prantsusmaa ja Suurbritannia püüavad laiendada Euroopa kohale tuumavihmavarju, kui vastutustundetut ning hoiatab, et majanduskriis nendes riikides võib viia nende tuumaarsenalide hülgamiseni.
Kokkuvõte: uus geopoliitiline realism
Scott Ritteri analüüs maalib sünge pildi praegusest geopoliitilisest olukorrast. Trumpi administratsiooni relvamüügi ja sanktsioonide poliitika on määratud läbikukkumisele, kuna see ei võta arvesse nii sõjalist kui ka majanduslikku reaalsust. Zelenskõi tagandamist peetakse vältimatuks, et hõlbustada Venemaa dikteeritud rahu. Euroopa, mis oli kunagi võimukeskus, on oma sõjaõhutamise poliitika ja majandusliku halva juhtimisega end marginaliseerinud.
„Euroopa ei paku midagi. Ei toimivat majandust, ei rahvuslikku uhkust. See variseb kokku ja venelased dikteerivad Ukraina tuleviku tingimused,“ võtab Ritter kokku.
Lähikuud näitavad, kas USA kohandab oma strateegiat olukorra tegelikkusega või jätkab vastasseisu, mis võib Euroopat ja Ukrainat veelgi sügavamale kuristikku paisata. Ritteri jaoks on üks asi selge: tulevikku kujundab globaalne Lõuna eesotsas Venemaa ja Hiinaga, samas kui Euroopa ja USA kaotavad oma olulisuse.
