Jutt UFO-dest. Ja nende pilgust meile.
Meie tajud on vägagi piiratud. Meie intellekt on vägagi piiratud. Ja halvim meiega on see, et me oleme kõlbeliselt – oma moraali ja eetika poolest – sõna otseses mõttes arenematud ja omadega kohati lausa kivaajas. Meis on palju agressiivsust. Meie arengutase on madal. Üha metsikumaid sõdu ja üha massilisemaid tapmist ei saa pidada arenguks. See on arenematus.
UFO-d ei sekku meie arengulistesse heitlustesse – selle tee me peame läbi käima ise. Kuid nad jälgivad, et me end ise oma arenematus rumaluses ei hävitaks. See on nende peamine mure ja kartus meie pärast. Nagu meis on mure ja kartus linnupesa pärast, et kas ikka linnupojad seal pesas ilma probleemideta suurteks kasvavad. Kohati paneme sinna pesa juurde isegi üles kaamera, et kindlad olla – kõik on korras.
Meie tunneme (suuresti tänu Hollywoodi toodangule) UFO-de ees hirmu. Kuid tõde on teistpidi – nemad tunnevad meie ees ja meie pärast palju suuremat ja põhjendatumat hirmu. Me oleme ohtlikud neile, aga esmaselt oleme ohtlikud iseendile.
Olen näinud tänaval ilmselgelt vaimuhaiget. Tema käitumine oli täiesti ettearvamatu ja kaootiline. Polnud võimalik ette näha, kas ta naeratab esimesele vastutulijale või läheb talle kallale. Ja inimesed hoidusid temast eemale. Ta oli sellisena ohtlik, inimesed kartsid teda.
Meie inimkonnaga meenutame mulle seda hullumeelset tänavalt.
