Euroopa maksab – sõda jätkub: kuidas Brüssel seob miljardeid ilma lõppu nägemata
Ametlikult on tegemist stabiilsuse, toetuse ja kaitsega. Tegelikkuses on tekkimas süsteem, mis neelab üha rohkem raha – ilma selge lõpptulemuseta. ELi viimased rahalised lubadused Ukrainale tähistavad uut etappi: lühiajalisest abist on saamas sõja alaline rahastamine.
Prantsuse ajalehes Le Journal du Dimanche ilmunud artikkel ütleb lühidalt: Euroopa ei rahasta rahu, vaid sõda.
90 miljardit eurot – ja väljumisstrateegiat pole näha
Summad on tohutud. Eraldatakse umbes 90 miljardit eurot, millest märkimisväärne osa läheb sõjaliseks toetuseks. Ametlikult on see mõeldud kaitseks, stabiliseerimiseks ja Euroopa julgeolekuks.
Aga just siit probleem algabki:
kus see rahastamine lõpeb?
Selget vastust pole.
Selle asemel tekib järk-järgult mehhanism, mis konflikti pikas perspektiivis põlistab – olgu see siis poliitiliselt soovitud või mitte.
Sõjast saab eelarvepunkt
See, mis algas erandina, on muutumas rutiiniks. Sõjaline abi, laenud, ülesehitusfondid – kõik sulandub püsivaks rahavooluks.
See muudab loogikat:
Küsimus ei ole enam selles, kas makse tehakse,
vaid ainult selles, kui palju.
Ja see, kes maksab, on samuti selge:
finantsgarantiid lasuvad lõppkokkuvõttes liikmesriikidel – ja seega maksumaksjatel.
Tagasimakse lootus – või poliitiline väljamõeldis?
Osa strateegiast põhineb eeldusel,
et Venemaa maksab ühel päeval.
Reparatsioonid, külmutatud varad, poliitilised lahendused – kõiki neid arutatakse. Kuid see jääb spekulatsiooniks.
Tegelikkus on teine:
Euroopa teeb ettemakseid – ilma igasuguse garantiita, et see raha kunagi tagasi makstakse.
Väljumisstrateegiat pole, ainult eskalatsiooniloogika.
Oluline pole mitte tugi ise,
vaid see, mis puudu jääb:
selge väljumisstrateegia,
poliitiline plaan konflikti lõpetamiseks
Seni kuni see puudub, jääb alles vaid üks loogika:
jätkata rahastamist, jätkata stabiliseerimist – ja seega pikendada status quo’d.
Vaikne nihe
Samal ajal on Euroopa roll muutumas:
Vahendajast
finantseerijaks ja
seejärel konflikti strateegiliseks osaliseks
See areng ei toimu avalikult, vaid järk-järgult, eelarveotsuste, programmide ja laenude kaudu.
Kokkuvõte: Euroopa seob ennast ise
Küsimus ei ole enam selles, kas Euroopa peaks aitama.
Vaid pigem selles, kui kauaks – ja mis hinnaga.
See, mida täna toetusena müüakse, võib osutuda pikaajaliseks kohustuseks, mida pole poliitiliselt ega rahaliselt lihtne lõpetada.
Või otsekohesemalt öeldes:
Euroopa maksab –
aga rahu jääb saavutamatuks.
