9 küsimust, mida poliitikud ei julge küsida, aga rahvas peab
Head poliitikud, kes olete end rahva teenriteks nimetanud – siin on üheksa küsimust, millele vastamist te väldite. Mitte seepärast, et need oleksid liialt keerulised, vaid seepärast, et iga aus vastus rebiks lahti loori ja paljastaks, kui kaugele olete rahvast eemaldunud.
Te olete loonud endale mugava süsteemi, kus kõik on “kooskõlastatud”, “komisjonis arutatud” ja “protseduuriliselt korrektne”. Samal ajal räägite küll rahvast, kuid rahvast ei kuule. Teie laual on tabelid ja direktiivid, meie laual on päris leib ja laste silmad.
Need küsimused ei ole vandenõuteooriad ega retoorilised harjutused. Need on valusad reaalsused, mis puudutavad iga inimest, kes Eestit südames kannab. Küsimused, millele aus vastamine tähendaks paratamatut kurssimuutust.
Rahvas aga ei kavatse enam vaikida. Me küsime. Mitte loosungite ja pressiteadete keeles, vaid otse ja selgelt. Kui teil vastates hakkab ebamugav, siis teadke – see on märk, et küsimus on õigesti püstitatud.
1. Milliseid samme peab astuma, et Eesti ühiskonda reaalselt normaalseks transformeerida?
Normaalsus tähendab tervet mõistust, ausust ja ühist arusaama, et riik ei ole parteide eraomand. Esimene samm: lõpetada valetamine. Teine samm: anda rahvale tagasi otsustusõigus. Kolmas samm: hakata hindama inimesi tegude, mitte parteiraamatu järgi. Kui need kolm sammu ei toimi, pole ühiskonna tervenemisest mõtet rääkida.
2. Kuidas saaks Eesti rahvas ära kasutada tekkivat poliitilist ja majanduslikku kaost positiivses võtmes?
Kaos on võimalus, mitte lõpp. See tähendab loobumist ootusest, et “keegi päästab”. Kui süsteem variseb, tuleb rahval võtta oma elu juhtimine enda kätte luua kogukondlikud struktuurid, hakata tootma ja tarbima ise, usaldada mõistust ja üksteist. See on võimalus uueks alguseks.
3. Millised riigiaparaadi süsteemid vajavad totaalset lammutamist ja millised vaid remonti?
Haridus ja laste kasvatamine tuleb lammutada ja nullist üles ehitada – praegune süsteem toodab kuulekaid orje, mitte vabasid inimesi. Remonti vajavad tervishoid, majandus ja julgeolek – mitte rohkem ametnikke ja regulatsioone, vaid vähem.
4. Mida tähendab uues multipolaarses maailmakorras eksisteerida kui iseseisev riik?
See tähendab, et Eesti ei rooma enam ühe suurvõimu ees ega ela teise hirmu all. Iseseisvus tähendab sirget selga ja julgust öelda: me teeme nii, nagu meie rahvale on kasulik. Mitte nii, nagu Brüssel käsib, Washington vihjab või Moskva soovib.
5. Kui oluline on rahvastiku suurus iseseisvuse määramisel?
Rahvastiku suurus ei määra midagi. Määrab vaim. Kui rahval on tahe ja julgus, piisab sajast tuhandest, et püsida. Kui rahvas on lõhestatud ja hirmul, ei piisa ka kümnest miljonist.
6. Kas eestlased suudaksid olla iseseisvad, kui Eestis elaksid ainult eestlased?
Ei. Iseseisvus ei sõltu sellest, kes su kõrval elab, vaid sellest, kas sa julged vastutada oma maa ja laste tuleviku eest. Kui eestlane laseb end juhtida hirmu ja raha poolt, pole vahet, kes naaber on, ikka oled ori.
7. Millised on Eesti riigi reaalsed majanduslikud ressursid ja kas neist piisab, et tagada iseseisev majandamine?
Meie suurim ressurss ei ole põlevkivi ega Euroopa toetusmiljonid. Meie ressurss on inimesed – mõistuse ja südame ühendus. Kui paneme tööle oma ajud ja hoiame kinni väärtustest, on meil piisavalt. Kui ootame igavesti “abi” ja “investeeringuid”, oleme igavesed kerjused.
8. Milliseid moraalseid väärtusi ja eluvaateid peaksid eestlased kui iseseisev rahvus esindama?
Ausus. Austus looduse vastu. Vastutus laste ees. Need kolm on meie ellujäämise vundament. Kui neist loobume, võime vabalt lipu kokku voltida ja minema visata.
9. Kas on vahe eksisteerida rahvusena versus eksisteerida riigina?
On. Rahvus on hing, kultuur ja veri. Riik on poliitiline masin, mille rahvas kas täidab eluga või jätab tühjaks. Kui riik sureb, aga rahvus jääb, tõuseme taas. Kui rahvus sureb, ei päästa meid ükski piir ega põhiseadus.
Lembit Silla
